Wolfgang Vogelmann: EELK areng on olnud tohutu

Intervjuu Põhja-Elbe kiriku oikumeenia, misjoni, diakoonia ja koguduse arengu osakonna juhataja Wolfgang Vogelmanniga.

Olete Põhja-Elbe kirikus teinud suurt tööd liturgiliste uuenduste väljatöötamisel. Liturgiliste uuenduste teel on ka EELK. Missuguseid muudatusi on tehtud Saksamaal?
Umbes kümne aasta eest tegime Põhja-Elbe ja ka teistes Saksa kirikutes põhjaliku liturgilise reformi, mille eesmärgiks oli kaasaegses keeles väljendada jumalateenistuse dünaamikat. Dünaamika all peeti silmas seda, kuidas tervitatakse inimesi, kui nad kirikusse tulevad, kuidas kuulutatakse jumalasõna ja kuidas inimesed omavahel osadusse astuvad.
Oluline on, et kirikusse ei tulda üksikisikuna, see ei ole eraelamus, vaid me moodustame seal osaduskonna. Meie liturgiareformi eesmärgiks oligi parandada kirikus osaduskonda. Reform seisnes tavapärase jumalateenistuse avamises arvukatele uutele võimalustele.
Aga protsessist palju olulisem oli tulemus. Meil on nüüd jumalateenistused, mis on pühendatud esmajoones ühele sündmusele. Näiteks Ameerika 11. septembri sündmuste ajendil muutsime tookord jumalateenistuse alguse, kus tavapäraseks Kyrie Eleison, kaebelauluks. Või näiteks Saksamaa taasühinemise päeval, 3. oktoobril alustame jumalateenistust kiitusega, perejumalateenistuste puhul võib jutluse asemel olla hoopis teatritükk, sest kuulutus on olemuselt midagi enamat kui üksnes jutlus.  
Mida oskate soovitada EELK-le, et kirik võiks rohkem kaasa rääkida ühiskondlikult olulistes majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes?
Esmalt tahaksin öelda, et EELK osaleb juba praegu väga aktiivselt ühiskondlikus elus ja kui ma mõtlen viimasele neljale aastale tagasi, siis see võtab suisa hinge kinni, kui suur on olnud teie areng. Kõige parem nõu, mida ise saanud olen, on üks vanasõna Saksamaalt: tee head ja räägi sellest heateost palju. Selles vanasõnas peitubki sotsiaalse kaasatuse võti.
Eriti oluline on hoida silmad lahti sotsiaalsete küsimuste osas, näiteks diakooniatööd tehes. Arvan ka, et vestlused ilmikutega selle üle, kuidas nad oma igapäevamaailma kogevad, nende mõtted ja tunded on osa kiriku tegevusest. Kahtlemata on mõnikord kõige tähendusrikkam Piibel. Kahjuks on läänemaailm sageli vastuolus Piibli põhimõtetega.
Kuid näiteks aidsialane ennetustöö on teil suurepärane. Kusjuures EELK on üks vähestest, kes on selle teema käsile võtnud. Hästi toimib ka vanglas hingehoid. Olen kohtunud ühe toreda Eesti naispastori Kristel Engmaniga, kes pulbitseb ideedest, mida kirikus on võimalik ära teha, samas on ta väga pädev poliitikutega läbi rääkima.
Oleme Teile pika palgatoetuse ja arendava partnerlussuhte eest väga tänulikud, siiski tahaksime teada, miks on Teie jaoks oluline toetada EELK vaimulikke?
Esiteks on olemas solidaarsustunne. Me mõtlesime Põhja-Elbe kirikus, mida on kõige rohkem vaja ühel kirikul, kes on just elanud läbi riigikorra muutuse ja alustanud oma tegevusega. Leidsime, et esmalt on kirikul tarvis kohti, kuhu inimesed saaksid kokku tulla, ehk siis kirikuid. Tarvis on inimesi, kes kuulaksid, ja inimesi, kes kirikutes tööd teeksid ja piiblit kuulutaksid.
Kui üle Eesti on olemas kirikud, kui neis kirikutes on põhikohaga tööl pastorid, kes suudavad oma palgast ka ära elada, ja kui nendes kirikutes on laste- ja noorsootöö tegijaid, siis on see kirik elujõuline.
Arvan, et meie abi on segu isetusest, omakasupüüdmatusest ja solidaarsusest ning seepärast on see ka piiratud. Me nägime ette, et 2013. aastaks peaks olema EELK nii kaugel, et ta suudab ise oma pastoritele palka maksta, ja tegelikult võime tõdeda, et ta on võimeline seda tegema juba nüüd. Ning palga- ja toetuskassad funktsioneerivad praegu eelkõige nende pastorite jaoks, kelle kogudused on liialt väikesed, et oma õpetajaid üleval pidada.
Üks asi, mida ma kindlasti rõhutada tahaksin ja mis meie kirikule väga sügavat muljet avaldas, on EELK arengukava. Meie alles alustame sellise arengukava koostamist. 
Küsis
Merje Mänd