Kas haldusterritoriaalne reform puudutab ka kirikut?

Jeesuse sõnad ristilöömisel olid: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» (Lk 23:34).
Kas meie, kes me kogukonna liikmetena esindame haldusterritoriaalse korralduse reformi läbi kadumisele määratud valdu ja linnu, saame samamoodi andestust paluda siseministeeriumi poolt märtsi alguses väljapakutud reformi ideoloogidele? Kas ilmalike struktuuride reformimine peaks üldse koguduse liikmeid erutama? Ja kui peakski, siis mida me saame ära teha?
Jumal hoiab oma kogudusi, riik oma väikekogukondi mitte
Luterlik mõtlemisviis toetab seda, et inimesel on võimalik Jumalaga läbi palve, Piibli lugemise ja armulaua suhelda. Me ei pea sõitma Vatikani, et Jumalale mõni sõna öelda või Temalt küsida. Armulauda pakutakse kodule suhteliselt lähedal asuvas pühakojas.
Riik kipub viima kõik olulised asjad inimesest võimalikult kaugele ja kõrgele. Õhuke riik võib olla kui õhuke jää, mis peagi enam ei kanna, ja mida kaugemale kaldast (keskusest), seda õhemaks see jää tavainimese jaoks muutub…
Kirikul ja riigil on mõneti sarnane probleem – inimesi jääb nii valdades kui kogudustes vähemaks. Põhjused on osalt samad, aga ka erinevad. Ääremaastumine ja inimeste lahkumine maalt on probleemiks nii riigile kui kirikule.
Aga on ka erinevusi. Üheks neist on suhtumine inimesesse. Kui kirik hoiab oma pühakojad hinges ja koguduseliikmete kasutuses ka siis, kui kogudus on kuivanud miinimumini ning pole ise suuteline pühakoda ülal pidama, siis riik käitub teisiti.
Riik räägib valdade likvideerimise õigustuseks avaliku teenuse efektiivsuse tõstmise vajadusest, jätku- ja haldussuutmatutest valdadest ja vajadusest uue avaliku sektori juhtimissüsteemi (new public management) järele, mille peamiseks hüpoteesiks on, et kohaliku omavalitsuse üksused peavad toimetama turu reeglite järgi ja taanduma pelgalt efektiivseteks avaliku teenuse osutajateks.
Võib ju püstitada hüpoteesi, et kirik ja kohalik omavalitsus peavad olema majanduslikult tõhusad ning kõik kogudused ja kohaliku omavalitsuse üksused, kes omadega toime ei tule, lõpetatakse, liidetakse, likvideeritakse jne. Aga sellise oletuse saab põhja lasta üheainsa argumendiga – koguduse või kohaliku kogukonna (omavalitsuse) mõtte seletusega.
Mis on koguduse või kohaliku omavalitsuse mõte, on asjaosalistele enesestmõistetavalt selge, seetõttu pole siinkohal mõtet sellel peatuda. Kindlasti ei seisne see aga majanduslikult efektiivne, haldussuutlik vms olemises. Kirikujuhid saavad sellest aru ega ole muutnud oma veendumusi ka majanduslikult keerulistel aegadel. Riigijuhid kohaliku omavalitsuse kontekstis seda ilmselt ei mõista…
Kui lähebki nii, et saame 15 hiidvalda…
On sellel mingit vahet kiriku jaoks? Ega vist. Võiks ju arvata, et kui on üks suur vald, on praostil kergem asja ajada ühe vallavalitsusega. Aga kui selle hiidvalla juhtkond juhtub olema kiriku suhtes tõrjuv ja leiab «efektiivsusnõude» kontekstis, et suurvalda piisab ühest kirikuhoonest tõmbekeskuses ning teisi väikekirikuid pole vaja toetada ega nendega koostööd teha, siis oleks see üsna ebasoovitav tulemus.
Julgen väita, et praegu saavad üldjuhul ka väikevalla kogudus ja kogukond oma kirikuhoone ülal hoitud ja kellelegi ei tule pähegi võimalus, et pühapäevastest teenistustest saaksid osa vaid üksikud väljavalitud, kellel on võimalus tõmbekeskusesse sõita.
Võime uhkustada  IT-saavutustega, e-riigiga ja koguduste kodulehekülgedega, aga… On midagi, mida ei või inimestelt võtta. Ei tohi rikkuda väljakujunenud kogukondlikku elukorraldust, sh jätta inimesed ilma oma kogudusest, kus hingekosutust pakutakse. Rääkimata siinkohal kultuuriväärtuste (mida sakraalehitised ju on) hävimisohtu seadmisest. Kristlikus maailmas ja kultuurrahvaste hulgas hoitakse neid kiriku, riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös.
Mida me kristlastena teha saame? Palvetada ja paluda valitsejatele tarkust, et nad ikka teaks, mida nad teevad.
Kas valdade kaotamine on ainus võimalus?
Üldises plaanis tuleb haldusterritoriaalse reformi kiiret läbiviimist Eestis toetada. Samas olen arvamusel, et avatud ja demokraatlikus ühiskonnas on kõigil õigus kaasa rääkida nii olulises küsimuses, see ei saa olla ühe ministeeriumi monopol. Ka kirikul peaks olema õigus sõna sekka öelda, eriti küsimustes, mis puudutavad ümberkorraldustega kaasneda võivaid tagajärgi inimeste väljakujunenud kogukondlikule elukorraldusele. Lahendus ei saa olla selles, et riigi reformid viivad keskusest kaugemad alad ääremaastumiseni ning kiriku osaks jääb perifeerias diakooniatöö edendamine ja viimase lootuse pakkumine.
Siseministeeriumi haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduse eelnõu kontekstis tuleb mainida, et on ka alternatiivseid, võrreldavaid ja lihtsamaid (ka lihtsamini teostatavaid) teoreetilisi lahendusi, nagu näiteks kahetasandiline omavalitsussüsteem (taastada maavolikogud jms teise tasandi omavalitsusüksuse institutsioonid) või siis nn pooleteisetasandiline süsteem (kohaliku omavalitsuse üksuste avalik-õiguslike maakondlike koostööorganite süsteem), mis täidaks sama eesmärgi nagu siseministeeriumi pakutud seaduseelnõu.
Käesolevaga ma ei eelista ega paku ka välja mitte ühtegi neist võimalustest, vaid soovin näidata, et alternatiivseid ja samaväärseid valikuid on teisigi. Laiapõhjalise arutluse eesmärgiks peakski olema Eesti riigile ja rahvale parima lahenduse leidmine.

Urmas Arumäe,
Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige,
Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimees,
Viimsi vallavolikogu liige

Kihelkond
oli Eesti ajalooline haldusüksus muinasajast kuni 20. sajandi esimese pooleni. Palju muinaskihelkondi oli 13. sajandi alguseks liitunud muinasmaakondadeks, mille keskuseks oli tavaliselt suurem linnus. Eesti aladel oli 13. saj algul u 45 kihelkonda.
Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks. 13. saj lõpus oli Eesti aladel 59 kihelkonda, 16. saj lõpus 83 (1925, enne kirikukihelkondade kaotamist, 102).
Alates 1860ndatest on kihelkonna tähtsus haldusüksusena vähenenud. 1866 algas valdade moodustamine, esialgu oli igas mõisas omaette vald. Vallad hõlmasid ainult talu-, mitte mõisamaid. Hiljem valdu ühendati, sest väikesed vallad osutusid väheefektiivseks ning nende ülalpidamine kulukaks. Suurem valdade ühendamine toimus 1891–1893.
Alates 1917 allutati valdadele ka mõisamaad. Vallad said kihelkondade asemel peamisteks haldusüksusteks. Kihelkonna (kirikukihelkonna) mõistet kasutati 1925. aastani, mil luteri usu kogudused muudeti territooriumiga mitteseotud usuühinguiks.
Kaasaegne jagunemine 15 maakonnaks ning enam kui 230 omavalitsuseks ajaloolist kihelkondlikku jaotust ei järgi. Luterlikud kogudused on koondunud 12 praostkonda