100 aastat Kolga-Jaani õpetaja Heino Viksi sünnist

On ilus suvine varahommik, umbes kella kuue paiku. Rõõmus hommikupäike on asunud juba öist niiskust aurutama, linnud siristavad ja kõik on nii kaunis. Selles kauniduses kõlab mingi veider hääl. See pole müra ega lärm, vaid segu mingisugusest krõõpsamisest, lohisemisest ja roosterauaselt kääksuvast kolinast.
Kolga-Jaani aleviku keskmes, otse kirikuväravate ees liigub üks kummaline kolmik: suurte rõngassarvedega vana-vana lehm, töömehekummikutes ja põllutöölise luitunud riietuses vana-vana mees ning viltuse jooksuga ja kaheksaid vänderdav igivana jalgratas.
Mees on keskel, tema vasak käsi on lehma turjal ja paremaga lükkab ta jalgrataste esivanemat. Kolmik liigub aeglaselt, aga kindlalt kirikumõisa karjamaa poole. See vaatepilt naelutab paigale.
Pärastpoole, kui kolmik on pika sirge pealt ära põllule keeranud, on kahju, et vaatepilti ei saanud jäädvustada. Et on aasta 2000, siis ei ole igaühel veel käepärast salvestamisseadet.
Aastakümnetega sisse tallatud rajad
Täna saab öelda, et tänu Jumalale. Koduvideo ei annaks nähtud vaatepildist ja seda ümbritsenud atmosfäärist kümnendikkugi edasi. See viivuke on salvestunud legendide igikestvasse arhiivi. Viiv ise aga kordus Kolga-Jaanis aastakümneid.
64 aastat oma 93 aasta pikkusest elust kõndis kirikuõpetaja Heino Viks oma armsaid kõndimisi Kolga-Jaani kirikumõisas. Ta on legend Viljandimaa ja kogu Eesti kirikuloos. Kümmekond aastat oma elu lõpuperioodil oli Heino Viks kõige vanem ordineeritud kirikuõpetaja Eestis.
Tänavu täitub kahel Kolga-Jaani legendaarsel kirikuõpetajal märkimisväärne arv sündimise päevast möödunud aastaid: 9. märtsil möödus 150 aastat rahvusliku suurmehe õp Villem Reimani sünnist ja 16. mail täitub 100 aastat õp Heino Viksi sünnist, kes kutsuti Issanda ette 93 aasta vanuselt 2005. aastal ja kellelt oli veel kuus aastat tagasi võimalik ajaliku elu kohta pärimusi koguda.
Heino Viks ei pärandanud Eesti kultuuriloole mahukat ajaloolist ülevaadet või mälestusteraamatut XX saj teise poole sündmuste kohta Kolga-Jaanis ja Viljandimaal, kuid temast ja temaga seotud seikadest on kogutud piisaval hulgal mälestusi ja üleskirjutisi (Eda-Kai Zimmermann, Tarvo Siilaberg 2001, Ants Tooming 2000–2005, Säde Tatar 2008 jt).
Kogutu põhjal on kodukandi ajaloo huvilisel võimalik teha Kolga-Jaani kihelkonna kohta huvitav uurimistöö, mis kajastaks üht olulist lõiku Viljandimaa kultuuriloos. Õpetaja pidas ka päevikut, kuhu on talletatud olulisemad sündmused Kolga-Jaanis ajavahemikul 1941–2000.
64 aastat oma pikast elust veetis Heino Viks Kolga-Jaanis ja neist 59 teenis hingekarjasena kogudust. Lühiiseloomustus selle mehe kohta kõlaks nii: ta oli üks visa, tubli ja jonnakas eesti mees, kes armastas oma kodu ja kodumaad ning armastas ja teenis Issandat kogu hingega.
Heino Viks ei lahkunud kogu oma pika elu jooksul kordagi Eestimaa pinnalt ja kirikulegendi kohaselt astus vaid ühel korral üle konsistooriumi läve Tallinnas. On aga üsna täpselt tuvastatav, et kirikulegend ei vasta tõele. Ta on seda lävepakku ületanud vähemalt kolm korda.
Jäi truuks kogudusele ja lähedastele
Auväärse õpetaja elu oli pealtnäha vaikne ja lihtne, kuid temast räägitakse väga mahlakaid ja lõbusaid lugusid. Karmi otseütlemise taga oli palju huumorit ja sisemist lustlikku olekut. Ta ise ei tahaks seda kindlasti praegu tunnistada, kuid neile, kellele sai osaks au temaga lähemalt tuttavaks saada, avanes tema omapärane sisemaailm ja avatud eluhoiak.
Heino Viks teenis truult oma kogudust ja kirikut. Tema suurim teene oli visa püsimine oma ametis ja tõotustes. Selle viljaks oli elujõulise koguduse edasipärandamine järeltulijaile. Kolga-Jaani kogudus säilitas tänu perekond Viksile oma sisemise jõu ning ka laulutraditsiooni.
Heino Viks oli äärmiselt truu ja ustav neile, kes temale lähedased olid. 30. märtsil 1983. aastal lahkus tema armas abikaasa Liivia, kes oli oma elurõõmsa hoiakuga hoidnud ja kasvatanud kohalikku kirikukoori. Kaotusvalu oli suur ja õpetaja ootas igatsedes aastakümneid õndsat taaskohtumise hetke Issanda palge ees.
Õpetaja Viksi lehm Mirta oli 23 aastat vana. Lehm oli viimane Kolga-Jaani kiriku karjamõisa karja järeltulija. Heino Viks pidas lehma oma parimaks sõbraks. Lehm lõppes veebruaris 2005. Enam ei olnud vaja kellegi eest hoolt kanda. Hingekarjane läks sõpradele järele märtsis 2005.
Mälestuskivi kodukoguduselt
Nõukogude ajal hävitati kohalike kolhoosijuhtide eestvedamisel Kolga-Jaani ajalooline pastoraat, kus elas ja töötas eesti rahvuslik suurmees Villem Reiman. Õpetaja Heino Viks sunniti pastoraadist lahkuma. Ta võttis sealt lahkudes kaasa koguduse haruldase raamatukogu ja peitis seda kuni 2000. aastani majas, mille 1960. aastal uueks õpetajamajaks ehitas. Raamatukogu on eksponeeritud Villem Reimani mälestustoas praeguses Kolga-Jaani pastoraadis.
Õpetaja Heino Viksi sooviks oli, et see vana pastoraadi ase saaks kuidagi tähistatud. Esmaspäeval, 16. mail kell 12 avataksegi platsil, kus asus Kolga-Jaani vana pastoraat, mälestuskivi õpetaja Heino Viksile.
Mälestuskivi ja -tahvli on paigaldanud Kolga-Jaani koguduse inimesed, kellele see tubli mees on hingerõõmu ja kinnitust pakkunud.
Ants Tooming,
Kolga-Jaani õpetaja aastatel 2000–2010

Eluloolisi andmeid
Heino Viks sündis 16. mail 1911 Edde-Laksi talus Kambjas taluomanikust isa Jaan ja ema Luise Viksi (snd Ambros) noorima lapsena. Peres oli kokku kuus last: neli poega ja kaks tütart. Kodutalu oli 51 hektari suurune. Perekond kuulus Kambja koguduse alla.
Heinot ei pandud kohalikku algkooli, vaid kohe Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumisse, kus oli olemas ka algkool. Oma tulevase abikaasaga kohtus ta tantsupõrandal. Heino Viks oli Treffneri poiss, kui ta ühel peol Liivia (snd 3. IX 1912), Õpetajate Seminari neiu, tantsima võttis. Nad jäidki kokku, kuni surm nad lahutas.
Perre sündis tütar Lembi, kes hoolitses isa eest kuni tema elupäevade lõpuni.
Heino Viks õppis Tartu ülikooli usuteaduskonnas aastatel 1931–1934. Ajateenistuse läbis Valgas soomusrongide divisjonis. «Tegin seal pauku ja muud nalja,» ütles ta ise selle eluperioodi kohta.
Prooviaasta pidas Tartu Peetri koguduses praost G. J. Rutopõllu juures, ordineeriti 8. septembril 1935. Oli diakooniaõpetaja Tartus 1935–1941, põhiliselt linnamisjoni õpetaja ning haiglate hingehoidja. Teenis ka pidalitõbiste hospidalis. H. Viks toimetas ja andis välja Tartu linnamisjoni lendlehte «Tee Kristuse juurde».
Kui Kolga-Jaanis vabanes õpetaja koht, kandideeris Heino Viks sellele kohale ja temast sai Kolga-Jaani koguduse õpetaja pikkadeks aastateks 1941–1999. Ta emeriteerus 31. detsembril 1999.
Õpetaja Heino Viks suri 19. märtsil 2005. Ta saadeti austusavaldustega teele Kolga-Jaani kiriku altari eest ja maeti Tartusse Pauluse kalmistule oma abikaasa Liivia kõrvale.