Surm luules

Surmaga seotud tekstideni luuleraamatutes jõutakse ja pööratakse tähelepanu ikka läbi eluteel kohatud surmade. Eks luulet kirjutajadki ole kaasas inimese teel kirkast sünnihetkest üle elukaare surmahämarusse, hetkeni, kui jääjatele tundub, et lahkuja vajaks veel viimast lohutavat sõna. Juba teispoolsuse poole teel olevale kodakondsele loeti ikka midagi Piiblist. Siis saabus hingekarjane jumalasõna ning lauluga ja kolme peotäie põrmuga.

Kes ei saanud endale lubada lahkunu nimega laululehti, neile olid väikesed taskuraamatukesed vastavasisuliste sõnade ja tegutsemisjuhistega. Vaatasin koduse riiuli üle selle pilguga ja panen leitu kirja. Tollastel raamatutel on enamasti pealkirjas lahti seletatud sisu, nüüd annab see minu juhuslik valik pisut aimu.

„Haigewoodi Jesuse Jalge ees ehk Kannatamise wõitlemine ja usu wõit : Wäga armsaks jahutamiseks ja hinge kasuks haigetele, surijatele ja ka terwetele lugeda ja tallele panna“ (1863,1899, 1901) 

„Usklik surija, kus on Haigete ja Surijate Palved ja Õhkamised : Ka surnute puusärki panemise juures lugeda ja laulda“ (1881)                                                                                                                             „Wiimne woodi : Täielik Leina-aja palveraamat, kus on laulud, kõned ning palwed surnu puusärki panemise juures ja kodust ära saatmisel. Kandmise laulud. Kõned haua juures pärast matmist. Lahkumise laulud. Leinajate trööstisalmid. Ristide pealkirjad“ (1899)                          

„Õnnis surma woodi, kus sees on Surnu walwamise, kirstu panemise, kodunt ära saatmise ja hauda panemise laulud“ (1895, 1899, 1904)                                 

„Laulud „Kalmu lilled“, kus seen koolja walwamise, kirstu panemise, wälja saatmise ja hawwa salmid om“ (1896)                                                                                                                                                                

 „Surma ja sööma laulud“ (1890, 1897, 1899, 1902)

Viimane minu riiulist on 11 cm suurune raamatuke, sealt siis Estri viitel lausa neli trükki.

See kõik on imeväike ühe teema valik hoomamatust 19. sajandi usukirjandusest – lisaks Piibel ja lauluraamatu trükid.

Ja siis veel lugematutes trükkides enne ja see eksemplar esimese laulupeo aastal ilmunud: „Eesti Ma rahwa Koddo- ja Kirriko-Ramat, kus sees on: A. Eesti Ma rahwa Laulo-Ramat. B. Eesti Ma rahwa Kässi-Ramat. I. Katekismus. II. Ewangeeliumid ja Epistlid. III. Issanda ellust ja Jerusalema ärrarikkumisest. IV. Palwe-ramat. V. Jummalatenistusse seadus. VI. Koddune jummalatenistus ja juhhataja“. Ja allpool kõige tähtsam tiitellehel: Cum gratia et Privil. S. Imperatoriae Majestatis omnium Rossiarum. Alles siis võis raamat enne trükki veel kiriklikku ja ilmalikku tsensuuri minna.

Inimlapse sünd ja surm on ühest küljest jumalasõna hallata Piiblis, jutlustes ning vaimulikus laululuules ja teisalt religioosse kunsti kujutada: altarimaali teemad kirikutes, Pühavaimu kiriku rõdudel Tallinnas paiknev pildipiibel – piiblistseenide read piki kahte rõdu. Imekombel meieni säilinud pärl inimestele, kes kunagi lugemisega kimpus olid! Otsekui illustreeritud raamatulehed.

Pühalikel hetkedel avatavad altaritiivad, kuni Bernt Notke „Surmatantsuni“ Niguliste kirikus, kõik surmaga seonduvalt. Surma öisest tantsimisest on Goethe kirjutanud läbi vahisoldati silmade kirikutorni all surnuaias aset leidnud nägemusliku ballaadi, mida on maakeelde vahendanud 1941. aastal Marie Under ja paguluses Ants Oras 1971. aastal – temale kangastub see Kooljatantsuna. („Nõmmeroosike : Goethe luule eesti keeles“, lk 318–320, 2021) Surm tantsib rahva keskel hulludel aegadel nagu katk, sõda, katastroofid ja viimasel ajal ka terrorism, mis on pugenud rahvamassis iga inimese alateadvuslike hirmude seltsi.

Keset muretut Elutantsu kerkib aeg-ajalt küsimus: „Kes on järgmine?“ Nõukogude poolsajand oli „üpriski edukas“ inimmõistusega manipuleerimisel – paljudel tekkis immuunsus usu suhtes, kuid ka nemad vajavad rõõmu sünni puhul väljendamist ja lohutust lähedase kaotamisel.

Vaadake ja kuulake, kuidas ilmalik jutlustaja liugleb oma tekstis meie luuletajate luuleridadel! Või aasta-aastalt vähemaks jäävad postkaardid igas müügiletis ninnu-nännu värssidega lapse sünni puhuks läkitamiseks, kõrvuti kaastundekaartidega.

Jõuludest ei räägikski, kuigi lapse sünd sealgi! Kuid kui sünnirõõm hajub igapäevaeluks, siis lein lähedase kaotuse korral kipub sind saatma kauaks, isegi jäädavalt. Pits viina peielauas, orelimäng kirikus võivad aidata lahkunud inimesest jäänud tühjuse pinnapealsel leevendusel rahuga ja hinge uuesti ülesehitamisel, lisaks tekstid Piiblist ja muidugi meie luuletekstide kallasteta meri.

Esimeses suuremahulises (878 lk, lisaks 12 lk luuletajate pilditahvleid) Auguste Kaarna koostatud kogus „Eesti luuleilm : täielikum kogu eesti luuletusi“ (1913) on luuletused temaatiliselt rühmitatud ehk „kimpudesse seotud“ – meid hetkel huvitav on koondatud pealkirja alla „Magajate mälestuseks“ (lk 698–724). Sisuliselt järelehüüded ärkamisaja tegelastele.

Tagasihoidlikutele valikutele vaatamata ja tänu Karl/Carl Ungeri köitekojale Tartus on see raamat luulet ja köidet hindava ja armastava omaniku raamaturiiulis isegi mitmes kujundusvariandis kohal. Mõne kimbu pealkiri sunnib mõtlema: mis on 2020ndate aastate luule „Ajawaim“?           

Raamatute ilmumisel on kümnend lühike aeg, kuigi just viimased aastakümned on toonud lahkumise ja leinaga seotud raamatuid. Midagi on meie planeedil toimumas, et need kanaarilinnud kaevandustes – ridamisi ajastutundlikke luuletajaid – aimavad ohtu? Kaks kütkestavat luuleantoloogiat: Doris Kareva koostatud „Vaikuse lävel : luulet rasketeks aegadeks“ (2011), saadetuna Jaan Tammsalu pöördumistega alguses ja lõpus, ning Mart Velskri kokku pandud „Aga sina ei vasta : surm eesti luules“ (2026) koos huviga loetava koostaja lõpulehekülgedega.                                                                          

Doris Kareva koostajana on andnud mu luuleriiulisse heatasemelisi eesti luule läbilõikeid: „Aastaajad eesti luules“ (1999) koos võrratute Fred Jüssi piltidega – raamatu lehitsemisel on pilt leheküljel püsikohal, ainult kujutised pildil vahetuvad lehe raamistuses (kunstnik Kersti Tormis), „Sina ja mina eesti luules“ (2001), „Armastuse planeet : 21. sajandi eesti luulet“ (2021), „Eesti tunne“ (2018, 2021), „Südames laulavad metsad : Eesti metsaluule antoloogia“ (2024).

Arusaamatus Juhan Viidingu autoriõiguste pärijatega tekitas raamatusse „Sina ja mina“ 13 sigrimigriga tühja lehte Juhani luuletuste asemel, kuid viited sisukorras annavad võimaluse järele vaadata Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletustest“ (1998) või lausa kopeerida puuduolev leht vahele panna ja ikkagi võimaluse Doris Kareva koostajana mõttekäigu liikumisi jälgida.

Ikka luuletajalt luuletajani, üleminekuid ühest luuletusest teise: sest just seal tekib ahhaa-elamus. Dorisel on eelis teiste koostajate ees, kuna on lisaks isikupärane luuletundlik tõlkija ning Emily Dickinsoni, Kabiri ja Elaine Feinsteini luuletused on siinseski valimikus esindatud.

Oma teekonda Emily Dickinsoni luule leidmisel on Doris „Ööülikooli Raamatukogu“ sarjas ilmunud raamatus (pisut üle refereeringu) kirjeldanud nii: „Emily Dickinson on väga nappide sõnadega, kuid ülimalt tundetäpselt kirjeldanud mitmeid meeleseisundeid, eriti kaotuse ja leinaga seonduvat kogemust. /…/

Kõigepealt saabub šokk, vakatus – „Ei või olla, see ei ole võimalik!“ –, see on eituse faas: ärevushoogudega vahelduv halvatus, suutmatus muutunud reaalsusega toime tulla, suutmatus leppida uue teadmisega. Järgmine seisund on viha, ajendatud pettumusest ja abitustundest: raevuhood iseenda, oletatava süüdlase või ka Jumala vastu, millele järgneb meeleheitlik katse mõne kõrgema jõuga kokku leppida, kaubelda, lunida, mida tahes ette võtta, et talumatut valu vähendada. Kõige võimsam abiline sel perioodil on palve.

Kolmas staadium on depressioon, kus inimene hakkab teadvustama oma kaotuse suurust: nutt, une- ja söömishäired, lõputu kurbus – kõik see, mida tavaliselt leinaga seostatakse, avaldub alles selles faasis. Ja lõpuks saabub leppimine: rahu tegemine maailma, iseenda ja muutunud olukorraga, aeglane kohanemine ja ümberõppimine.“ („Olemise kõla“, lk 153–154, 2026)

Tõlked toovad tuntud-teatud eesti luule sekka teistmoodi mõtteimpulsse. Vahel ehmatava teemavalikuga: „Nurisünnitus võõral maal“ (lk 11) või vapustav „Cealtrach“ (lk 12) ja üks võimsaim lihtne luuletus Iirimaalt Paula Meehanilt „Lapse matmine“ (lk 15), Kalju Lepiku tähelepanekud ootavad lugejat tihti juba pealkirjas: „Surmal on lapse silmad“ ja „Surma on ruumid täis“ (lk 71, 80), mitu korda üle lugemist nõudev Dorise enda pikem teos „Kurbuse värv“ (lk 117–118), ka Henrik Visnapuul on luuletus „Surma on ruumid täis“ (lk 84), siis Marie Under tsükliga „Pärast ema surma“ (lk 94–101) ja raskete, otsekui vanaaegsete sõnade rütmiga Betti Alver kahe luuletusega – „Kõnehäire“ ja „Kuristikulill“ (lk 148, 149).

Ilma Ernst Enno luuletuseta „Vanaisa surm“ (lk 19–21), kus „Surm heinale sõidab küliti reel“, ja Anna Haavata ei ole ükski valik täiuslik. Tagore kurbus ei kattu Juhan Liivi liiviliku maastikku kätketuga, Anna Haava lõplikult üksijäämise lein ei ole siitilmast – see heljub üle Anna Haava matuste siiani, on sõnad, mida muldki ei suuda katta!

Aga valimiku lõpus on kõrvuti Rabindranath Tagore Uku Masingu tõlkes ja Artur Alliksaar. Rõõm, lein ja kurbus on inimeseti nii erinevad! Miks ka mitte? Koostaja läbitunnetatud valik, kindlasti kümmekonna aasta pärast võiks Dorise valik hoopistükkis teiseks osutuda.

Mart Velsker koostajana on minu raamaturiiulile läkitanud siinseski kirjatöös ära märkimist leidnud Auguste Kaarna uhal koostatud kogumiku „Eesti luuleilm II“ (2017) uues, 21. saj valikus, „Keele maitsest : luuleantoloogia“ (2018), meie luuleklassiku Gustav Suitsu „Nii tuli õhtu / Gustav Suits“, koostanud ja järelsõnastanud (2020). Uue aastatuhande vahetuskümnend oli luulehuvilisele raskete valikute aeg: tsensuurikütkeisse takerdunud raamatud valgusid turule, palju omakirjastuslikke väljaandeid nõudis tähelepanu ja lugejaid.

Äkki olid kõik paguluses ilmunud trükised omandatavad ja loetavad ja mis kõige kurvem – sügavatest raamatukappidest toodi päevavalgele tohutult ennesõjaaegseid rariteete ja minul nagu müüjalgi ulus taskutes ja rahakotis vaid alustava Eesti Vabariigi tuul!

Juba ainuüksi 21. sajandi alguses ilmunud luulekogude hulk oleks andnud lahkema pilguga koostajale rikkalikuma valiku eeskujuga samamahulise valiku kokku panekuks, mitte neli korda väiksemas mahus „Eesti luuleilm II“ („ainult“ 221 lk!). Olen ju tähele pannud, et üks priske „Eesti luuleilm“ säilitab sajand hiljemgi järelpõlvedele täieliku ülevaate kunagisest luuleuputusest tollases ajakirjanduses paremini laialipudenevatest luulevihikukestest.

Pean kohe kirja panema, et Mart Velskri valiku pealkiri „Aga sina ei vasta“ on õnnestunud leid Kalju Lepikult ja lausa dokumenteeritud koostamise käik on kaasaelamisega loetav saatetekstis. Kuna koostaja alustab ajateljel Söödist, lisasin siia pisivaliku pealkirju 19. sajandist, et nii ümber öelda Velskri valiku õigsust. Samuti olen nõus, et „surmamotiive on palju ja antoloogial saaks olla mitu nägu“.

Sinna järgmisse valikusse jäi minu meelest Ain Kaalepi „Õnne piir“, kuid vist seda teksti saatev rohke kultuurilooline taust on aidanud luuletust vajutada mällu. Võib-olla ka pisut romantilise mündiga mahajäetud kääpa motiivid luules, mis saadavad meid kõiki, kui veidigi meenutada suguvõsa haudade logistikat üle Eesti ja nüüd ka üle laia ilma. Ja kurbust, et nad on määratud unustusse.

Kui palju inimlikku kogemust Surmaga suhtlemisel! Tsüklis „Inimsoohämarus“ küsib Doris Kareva: „// Mis inimvõimatutes vormides / end võtab ilmutada veel / see sajand?// Mis suudab mõte / selle tormi ees?“ (lk 128). Ilmselgelt astub Doris Kareva selle prohvetliku kuulutusega teiste meie luuleprohvetite ritta (Visnapuu, Masing, August Sang). Revolutsionääri kirstu „kun koera kantaks’ õlul“ – juba enne koera lemmikloomaks saamist (lk 151–152). Kümned tuhanded inkvisitsiooni ohvrid kümnetel tuhandetel läidetud tuleriitadel ja äkki: Giordano Bruno tuleriit ja Paul-Eerik Rummo prohvetlikud sõnad: „Märgutuli süüdati. Varsti nad asuvad teele.“ (lk 155–156).

Mats Traat „näeb“ mõlemat poolt Tartu linnaväravat. Vaevalt oli Adrian Virginius tsaarile truudust vandunud, kui talt „salakuulajana“ pea teisel pool väravat vene timuka poolt maha võeti (lk 157). Ei ole vahet aastal 1706 aastaga 2026: impeeriumi igatsuse harjal võim on võimeline alati piirituteks alatusteks!

Kalju Kanguri „Võllanali“ (lk 164) ja Heiti Talviku „Blasfeemiline ballaad“ (lk 165), Betti Alveri „Kaks saarlast“ (lk 149), Kalju Lepiku „Topsisõbra matus“ (lk 97) – naer läbi pisarate? „Ärme siis kardame. Meie surm / ei ela meist kauem“, lohutab Jaan Kaplinski (lk 200), „Ma tean, et kord mu põrmust kasvab õisi puus“ (lk 219), annab teada Märt Laarman, et siis luulevoog võiks suubuda Marie Underi sõnade kirkusse: „Langes üks täht“ (lk 228). Ilus ja kurb raamat!                                                 

Armastusest tiivad ja surma kirgastumine. Kuidas me võtame vastu luulet, kuidas poeedi sõna on emotsioonist kantud ja mis teeb luule inimesega. Kuidas need kaks raamatut talitavad just koos minu kui luule vastuvõtjaga, kuidas summutavad luuleread kaotusvalu – pisut saame aimu kolmandast trükisest, Maria Teiverlauri biblioteraapia valdkonda kuuluvast ja luulele suunatud raamatust „Luuleteraapia“ (2007).

Aastaid tagasi jätsin lugemise pooleli, vastuseta üleskerkinud küsimusi oli rohkem kui vastuseid ja endagi ootus oli teistsugune ja, mis kõige tähtsam, minu luulesse süvenemise praktika on hoopis teine. Ka kasutan tihti häälega lugemist-kirjutamist, mis tundub ainult silmadega lugemisest sammuke edasi teksti valdamisel. Nüüd leian vastava tsitaadi: „Lugeja, kes loeb vaikselt (mõttes), kaotab paljuski rütmikoodis. Just valjusti lugedes ja keha liigutades vajutakse transsi (Eskor-Kiviloo 1996)“. („Luuleteraapia“, lk 38, 2007)

Toomas Paul on kusagil väitnud, et Piiblit loeti ikka häälega – ka üksi olles! Mõttes lugemine on suht hiline, kõrge lugemisoskusega inimhulgas valdavaks saanud – algselt huvitas kõiki, eriti lapsi, mida loeti. Need teraapilised mõttekäigud lihtsamate sõnadega on juba pool sajandit mulle tuttavad: Eliise Kevendi „Ilulugemise“ (1919, 1920) ja sama autori „Ilulugemise krestomaatia“ (1920) kaudu.

Paiguti tundub, et Doris Kareva valik vastab kröömike rohkem leinaja ootustele kui Mart Velskri kokku pandud efektsemalt laiahaardelisem järjestus. Mõnes valitud luuletuses ei ole surmakogemus veel kirgastunud, jättes kirjandusteadlase üksi oma otsustusega. Kuigi mitme luuletuse koosmõju sünnitab eriilmelisi kooskõlasid erinevatel lugemiskordadel luulet täis ruumides!

Kuid mis sundis mind Teiverlauri raamatukese uuesti riiulist üles otsima, oli see, et suure koguse surma läbi lugemisel, läbi tunnetamisel ühelt poolt ja teiselt poolt reaalse elu mitmed leinad summeerusid ühel ajahetkel ja psühholoog Maria Teiverlaur andis võtmeid mõttekäikude näol endaga toimuvast aru saamisel eraldi peatükiga „Poeesia olemusest ja selle mõjust inimpsüühikale“.

Kuigi jah, ka luuleterapeut toimib kui maalikunsti kirjeldaja – räägib kompositsioonist, valgusest, perspektiivist, värvist, pintslitõmmetest, raamist, isegi seinast, kus maal asub – aga kunsti mõjujõu fookus pudeneb ikka ja jälle takistamatult näppude vahelt!

Alles jääb mõistmine, et meie eestikeelne luule võimaldab paljude eriilmeliste surmade kogumike koostamist ja konkreetselt neist kahest surmaluule raamatust – Doris Kareva antoloogial Jaan Tammsalu pühast sõnast raamis ja Doriselt leinavalust ajaga kristalliseerunud sisuvalik; Mart Velskril veel kohati hajuva valikuga kallasteta luulemerest väljalõige – on need „kaks ühes“ raamatut reaalne tulemus elu mõistmisel läbi lõpliku surma ja lõputa leinaga kooselamisel ning loetud tekstid võtavad mõnikord lugeja käekõrvale iseendas mingi selguse kirgastumisse.

Vallo Kepp

P.S. Üha enam jääb uusi raamatuid lugedes, silmi kissitades veerides, õhku küsimus: miks ei trükita raamatuid sügava musta värviga valgele paberile (nagu õndsal Eesti ajal luulekogusid), vaid valitakse hiirehall – mitte vana hiire oma, vaid noore hiire helehall ning leheküljenumbrid ja viited veel kraad heledamad?

Kas on õige antikvariaadis väikest sünnipäevapitsi tõstnud „konsiiliumi“ kujundlik arvamus, et isegi murdosa sekundites mõõdetav trükivärvi kuivamise aeg ei käi trükkali palgaraha sisse? Seda on ju raamatute kättesaamisel trükikojast võimalik mõõta ja võrrelda – vidina nimi oli vanasti densitomeeter peegelduvale valgusele. Näit peaks olema nullilähedane mustalt ja maksimaalne valgelt, kõik muu nagu eluski asetseb seal vahepeal ja on kokkuleppe küsimus.