Teine Eesti Toronto linnas

Viljandi praostkonna praost assessor Jaan Tammsalu hakkab varsti Kanadas kohvreid pakkima. Kümme kuud on ta elanud koos abikaasa ja kahe kassiga Kanadas, teeninud Toronto Peetri kogudust ja käinud teisteski eesti kogudustes. Õpetaja dr Andres Taul on endale koguduse teenimisel Eestist abilisi kutsunud juba viis aastat. Sealoleku aeg on umbes kümme kuud, suvekuudel ollakse ilma abiõpetajata ja sügisel tuleb uus mees. Sel sügisel sõidab Kanadasse Kolga-Jaani koguduse õpetaja Ants Tooming.
Esimese teenistuse pidas Tammsalu läinud aasta 22. septembril, viimane teenistus on planeeritud mõni päev enne tagasisõitu Eestisse, 11. juulil.
Jaan Tammsalu kirjutas, et tema pikim Eestist äraolek oli siis, kui teda kavaluse ja valega nõukogude armeesse võeti ja lubatud Saaremaa asemel Ukrainasse saadeti. «1987 olin aga pea kolm kuud Sotimaal ja sinna läksin täiesti vabatahtlikult Porvoo lepingu järgse vahetusvaimulikuna. Kaks keldi palveraamatut on selle aja nähtavaks viljaks muutunud ja Sotimaa on mu südame külge kasvanud.»
Alljärgneva intervjuu olen Jaan Tammsaluga teinud e-posti vahendusel: kaasaegne tehnika ei nõua ajakirjanikult enam intervjueeritavaga sama laua taga istumist.

Läksid Kanadasse nn sabatiaastale. Milline see tegelikult välja on näinud?
Tegin just oma siinoleku aruannet ja sain imestada. 43 nädalaga 70 jutlust, 34 piiblitundi, 15 pidukõnet-palvust, 4 erinevat ettekannet, 15 leeritundi, 10 matust, 2 ristimist, 23 erinevat artiklit, 20 haigla- ja 40 kodukülastust ning palju muudki.
Olen selle 10 kuu jooksul külastanud 15 Kanada ja USA (peamiselt eesti) kogudust Torontost Los Angelesini ja Montrealist Sault Ste Marieni. Tulin üle-eelmisel nädalal Montrealist ja Ottawast. Kahe jutluse pidamiseks tuli läbida enam kui tuhat kilomeetrit. Kuu tagasi pidasin ligi 30 Sault Ste Marie eestlasele ühe jumalateenistuse ja selleks tuli mul läbi sõita 1600 kilomeetrit.
Kanada on väga suur maa ja eestlasi elab siin paljudes paikades. Ainuüksi Ontario provints on vähemalt kaks korda nii suur kui Eesti.
Oled pidanud 70 jutlust, 34 piiblitundi, ligi paarkümmend pidukõnet ja teinud palju muudki. Kas selline on olnud sinu tavapärane koormus kümne kuu jooksul ka Eestis?
Kui võrrelda minu töökoormust Eestis ja Kanadas, siis meenutab Kanadas oldud aeg siiski veidi enam puhkust kui tööd. Eestis olin väga killustatud: iga nädal kaks päeva Tallinnas kirikuvalitsuse tegemistega, üliaktiivse koguduse peaõpetaja ülesanded Viljandis ja praostkonna juhtimine. See kõik oli päris väsitav.
Siin on palju huvitavat tööd, aga mitte juhi ränka vastutust ja killustatust. Saan siin endale lubada sellist luksust, et valmistun näiteks ingliskeelseks teenistuseks vähemalt viis pikka päeva, tüütan oma keeleõpetajaid ja pusin põnevate raamatute kallal.
Sain just valmis 50leheküljelise raamatukese Luuka 15. peatükist. Kõnelesin siin enam kui 20 piiblitunnis Jeesuse tähendamissõnast kadunutest ja nende leidmise rõõmust. Siin on väga palju head kirjandust ja jutlusi ning piiblitunde ette valmistada on väga põnev. Teisalt oleme abikaasaga koos saanud käia ligi 25 väga heal kontserdil ja teatris (YES-ist 130liikmelise Mendelssohn-koorini, muusikalist «Lavastajad» kuni mustkunsnik David Copperfieldini) ja vähemalt kaks korda nii palju pidulikel ja kodustel lõuna- ja õhtusöökidel inimeste juures kodudes või restoranides. Siin on väga palju väga lahkeid inimesi.
Olen saanud veidi paremaks oma inglise keelt. Kaks õpetajat on kord nädalas selleks palju teinud. Eks olen ka ise hulljulge. Olen vabatahtlikult võtnud enda peale umbes kord kuus teha ingliskeelset teenistust ja nende ettevalmistamist ei saa kusagile kaugesse tulevikku lükata.
Kas sinu sõidueelsed ootused on osutunud paikapidavaiks või on kõik kulgenud hoopis teisiti?
Tõeline beduiin pidi elama igal pool nagu kõrbes. Kui mulle enne tulekut pidevalt toonitati, et saan Torontos lahedalt puhata, siis tegelikkuses olen siin endale päris kena tempo peale kruvinud. Teisalt on pea kõik, mida teen, väga huvitav. Inimesed on siin väga kütkestavad. Olen kohanud imelist headust, südamlikku tähelepanelikkust, hoolimist.
Siin on olnud mul aega taasavastada ka seda, kui palju ilusat on minu abikaasas. Küll on lihtne elada, kui sinust hoolitakse ja su tagala on kindlustatud. Abikaasa on selle aja jooksul lugenud läbi enam kui 200 siin ja Rootsis välja antud eestikeelset raamatut. Ikka ja jälle toob ta mu lauale mõne raamatu ja soovitab mõnd ilusat lõiku lugeda. Näidete leidmisega jutlustesse pole mul siin mingit probleemi. Needsamad raamatud, väga head ingliskeelsed kommentaaride sarjad ja inimeste lood, mida oleme kuulnud, on imeliselt rikas maailm, mida saan Eestisse kuhjaga kaasa tuua.
Teisalt on üllatanud siinsete eestlaste elujõud. Isegi täna veel on Toronto eestlastel üle 120 erineva organisatsiooni, oma pank, Tartu Kolledz, Eesti Maja, pansionaat Ehatare, Eesti Kodu (eestlaste kortermajad), kaks luterlikku, üks baptisti, nelipühi ja õigeusu kogudus jpm. Tohutu hulk asju aetakse siin korda vabatahtliku tööga. Inimesed on hakkajad isegi selles vanuses, kus paljud kodu-eesti pensionärid õhtuti vaid ohtralt sarifilme vaatavad.
Tullakse kirikusse, kooridesse, pensionäride ja paljude maakonnaseltside üritustele. Tegutseb eesti täiendkool ja lasteaed, väga võimas on skaudi- ja gaiditöö ja palju muud. Imeline on seegi, kuidas siin on võideldud ja palvetatud Eesti vabanemise eest. Suhtlemine paljude fantastiliste inimestega ja nende elulood on olnud suureks üllatuseks.
Viljandi linna aukodanik, doktor Roman Toi on mulle üliheade pedagoogioskustega ingliskeelse liturgia selgeks õpetanud. On saarlane Rein Neggo, kes inglitelinnas imelist koorijuhi ja vaimuliku tööd on teinud ja kes tänagi oma haigust trotsides muudkui raamatuid kirjutab.
Proua Meeri Väärsi, kes meile lõpmata palju head on teinud ja kes tänu kuuldes kohmetub. Lydia Nurme – armas vanaproua, keda oleme palju kordi haiglas ja vanadekodus vaatamas käinud – oi millist rõõmu ja tänulikkust ta täis on, kuigi ta haigus on ränk. Need on vaid mõned nimed. Tegelikult peaks kõnelema vähemalt viiekümnest inimesest, kes meie elu siin on imeliselt rikkaks muutnud. Nädal tagasi korraldati Peetri kiriku keldrisaalis meie ärasaatmise ilus hetk. Kohale oli tulnud ligi 150 inimest. Nii palju tänulikkust ja headust on neis inimestes.
Kummaline, ma pole siin olles tundnud kordagi koduigatsust, aga teisalt pole ka kordagi tekkinud tunnet, et äkki ei tulekski Eestisse tagasi. Internet, telefon teevad suhtlemise laste ja vanemate ja sõpradega lihtsaks, abikaasa ja kahe kassi siinolek teevad siinse kodu koduseks. Ja loomulikult need tuhanded eestlased, kellega siin kokku puutume. Kui kuskil on teine Eesti, siis on see Toronto linnas.
Milliseid paiku oled jõudnud külastada?
Kanadas Montreal, Ottawa, Sudbury, Hamilton, London, Kitchener, St. Catherine, Sault Ste Marie. USA-s Buffalo, Rochester, Los Angeles. Need on linnad, kus on eesti kogudus. Loomulikult olen saanud päris palju ringi sõita ja peagi õnnestub ehk kümneks päevaks laenatud autoga Kanadas päris kaugele põhja poole, ookeani kaldale rännata.
Kes on see eestlane, kes elab eemal sünnimaast ja on tegelikult ehk rohkemgi eestlane kui meie siin Eestis? Ehk kuidas portreteerida eestlast?
Ameerika eestlased on saanud üsna segamatult ligi 60 aastat mõelda oma isamaale ja võidelda eestluse säilimise eest võõrsil. Selle nimel on tehtud võimsat tööd. «Eestlane olla on uhke ja hea!» Nende sõnade õigsust olen siin mandril erilise selgusega kogenud.
Saabunud Kanadasse ja USAsse, on eestlased teinud meeletut tööd, et ennast nullist üles töötada. Püsti on pandud suuri ja maailma nimega firmasid. Pildiraamid, köögikapid, lumekahurid, raamatud, rõivad ja palju muud tõestavad paljudes maailma paikades, et eestlane oskab teha head tööd.
Mõtlen ühele lihtsale eesti naisele. Ta tuli mehe ja kahe lapsega Saksamaale. Seal sündis kolmas laps. Kanadas sünnitas ta veel viis last. Kõik kaheksa on lõpetanud ülikooli. Vanemad on pidanud poodi, sõitnud taksot, töötanud õpetajana – tegutsenud mitmel rindel, et jalad alla saada ja lastele hea haridus anda. Kui noorim lastest oli 15, lõpetas ema 59aastasena siinse ülikooli. 19. lapselapsest on tänaseks 8 ülikooli lõpetanud. Nendegi suured fotod on oma vanavanemate töötoas vanemate ja vanaema fotode kõrval üleval. Ja naine nimetab oma meest «minu kunigaks» ja mees naist «minu kunigannaks».
Jah, just raske töö ja lastele hea hariduse andmine ning Eestimaa kandmine südames on need kolm märksõna, mis iseloomustavad siinseid eestlasi. Ja loomulikult tänulikkus. See on uskumatu, kui tänulikud nad oskavad olla hea jutluse, haiglasse või kodusse tuleku, hea sõna ja teo eest. Tänulikkust on siin lõpmata palju.
Ameerika ja elamine vabaduses on muutnud siinse eestlase koduselanust, vanglas üleskasvanust, avatumaks, tänulikumaks. See ei tähenda, nagu poleks Eestis ilusat headust ja tänulikke inimesi, ega ka mitte seda, nagu poleks siin niru iseloomuga, jonnakaid ja rumalaid. Aga avatust ja tänulikkust oleme siin kogenud lihtsalt palju enam.
Kuidas elab eesti kogukond? Sulandub? Vananeb? Kaob? Püsib elus tänu uue põlvkonna väljarändajatele?
Kuni jõuludeni arvasin, et eestlus Torontos hääbub järgmise 20 aasta jooksul. See tuli sellest, et luterlikes kirikutes ja maakonna ning pensionäride klubide üritustel ma eriti noori ei kohanud. Siis aga kutsuti mind siinse eesti lasteaia ja täienduskooli jõuluüritustele ja ma nägin väga palju lapsi ja noori, kes hoolega õpivad eesti keelt. Ja jõuluõhtul kirikus oli äkki läbilõige kõigist vanustest. Loomulikult on paljud eesti noored abielus mitte-eestlastega. Loomulikult sulanduvad paljud ingliskeelsesse keskkonda ka nii, et unustavad oma eestluse sootuks.
Uue põlvkonna väljarändajate hulgas on palju selliseid, kelle üle võivad eestlased uhked olla. On töökaid ja ettevõtlikke. On aga ka neid, kes ignoreerivad häid kombeid, viisareziimi. On neid, kelle jaoks väliseestlane on ammendamatu rahaauk, kust tuleb vahendeid valimata kühveldada. Ja taas kuulen lugusid eesti kogudustest, kellele on siit saadetud toetust, aga kust pole saadud mingitki tagasisidet – tänust rääkimata.
Teisalt on väliseestlaste seas veel neid, kelle jaoks on kodueestlased vaid ahned kommunistid. Vigu on tehtud mõlemalt poolt. Nüüd on aeg parandada ühendavad sillad mõlemast otsast.
Millisena paistab Eesti elu ja Eesti jaoks olulised sündmused kaugelt vaadatuna?
Mammona kokkuajamise nimel paljude oluliste väärtuste mahatallamine tundub kaugelt vaadates hullem, kui selle keskel elades. Vabatahtliku tööga on siinsed eestlased teinud imet. Alla 10 protsendi kodu-eestlaste kuulumine mingisse organisatsiooni, kogudusse, koori jne, paneb muret tundma.
Väga väikeseks jäänud liikmeannetajate ja pühapäevaste kirikuliste arv Eestis on väga tõsine ohu märk. Teisalt kuulen siin pidevalt lõpmata tunnustavaid sõnu selle kohta, kuidas oleme Eestis viimase 15 aasta jooksul edasi liikunud. Usun, et meil on lootust, aga vaid koos Jumalaga.
Mida on aeg võõrsil sulle õpetanud?
Esiteks seda, et meid eestlasi on palju enam, kui olin seni arvanud. Teiseks oma lähedaste tähtsust ja seda, et nende nägu on nagu jõgi, millesse vaadates näed iseenda tegemisi ja tegematajätmisi. Tahaksin Eestisse tagasi tulles lõpetada oma killustatud elu, iganädalase tormamise Viljandi ja Tallinna vahel.
Sirje Semm