Üks meie seast

Üks meie seast – ja ometi midagi palju suuremat ning enamat! Nende sõnadega kirjeldaksin oma õpetajat ja sõpra Peep Audovat, kelle meie Issand eelmisel nädalal enda juurde kutsus.

Iga inimene, kellega eluteel kohtume, jätab meie ellu jälje – vahel pea märkamatu ja unustusse vajuva, vahel aga sügava ning raskel hetkel silme ette kerkiva, mis viib mõttele: mida tema ütleks või teeks. Õpetaja Peep oli just selline teekaaslane. Oma viimases intervjuus ajalehele Eesti Kirik nimetas ta ühte oma sõpra majakaks. See on ilus ja paljutähenduslik kujund, mis sobib hästi iseloomustama teda ennast paljudele meist, keda Issand oli lasknud temaga kokku viia.

Kirikuõpetaja Peep pidi taluma elus palju raskusi nii nõukogudeaegse riigivõimu kui ka inimliku kitsarinnalisuse tõttu. Kuid ta jäi kindlaks oma usule ja veendumustele: raskused ei suutnud painutada teda ei ühe ega teise võimu alla. Küllap aitasid teda siin rõõm ning tänumeel oma abikaasa ja laste üle!

Peebul puudus vajadus oma maailma väljapoole näidata. Oma tagasihoidliku loomusega ei oodanud ta oma veendumuste ja usu kinnitamiseks teistelt nende usku – kuid teadmisjanu ja huvi elu ning inimeste vastu jäid tema lahutamatuks osaks kuni viimaste päevadeni. Vaid kord ütles ta mulle, et on nii kurnatud, et ei jaksa mõelda. Seejärel Peebu tervis mõnevõrra paranes ja temas tärkas taas siiras huvi teadmise ning elu vastu.

Meist said sõbrad mõlemale väga oluliste EELK vaimulike kaudu. Kuid täiesti uuest küljest õppisin Peepu tundma siis, kui temast sai EELK haridusassessor ja mind valiti Usuteaduse Instituudi rektoriks. Assessori usaldus noore rektori vastu, selgelt sõnastatud rollijaotus ja sarnane nägemus meie kiriku vajadustest lõid aluse koostööle ning ühisele mõttetööle. Mõtlen sageli meie vestlustele kirikule oluliste vääruste, teadmiste ja oskuste üle.

Neid ridu kirjutades kuulasin ühte arutelu Peebuga, mille olin jäädvustanud. Salvestisel arutles mees, kelle mitmekülgsus ja selge mõtlemine andsid mulle palju ainet edasimõtlemiseks. Peebul oli lausa haruldane mälu ja erudeeritus nii eesti kultuuriloos, teoloogias, politoloogias kui ka filosoofias. Ja see tarkus ei teinud teda kunagi uhkeks ega üleolevaks nende suhtes, kes tema teadmisi ei hinnanud. Oma tagasihoidlikkuses ja tarkuses jagas ta meile, oma noorematele sõpradele paljut, mille olulisust olen hakanud üha enam taipama.

Meie telefoniliinid ristusid viimasel ajal sageli – viimati vaid mõni päev enne tema surma. Ta teadis, et lõpp on lähedal, ja oli end selle mõttega lepitanud. Küllap on nii, et mida teadlikum on inimene oma surelikkusest, seda selgemalt ta taipab: elu, mida ta elab, on tema enda oma ja valikud tuleb teha ise. Peep oli need valikud teinud ja surmaga silmitsi seistes ei olnud tal vaja selle eest peituda ega põgeneda. Temas oli surma eel kindlus ja usaldus elu Issanda vastu.

Jumal on oma hoolivuses taas ühe meie kultuuri vähetuntud suurkuju sellest maailmast ära kutsunud. Olen sügavalt tänulik, et Ta saatis meie kirikule sellise õpetaja ja sõbra ning oma perele kalli isa, kes kosutas meid eluajal oma vaimuandidega mahedal, kuid veenval viisil ja sügava tõsidusega.

Tänumeeles,

Tiit Pädam

Stockholmi koguduse õpetaja