In memoriam: Peep Audova

Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.
Jh 3:30

17. septembril 2026 kutsus aja ja igaviku Issand enese juurde kauaaegse EELK vaimuliku Peep Audova (02.09.1943–17.09.2026).

Peep Audova sündis 2. septembril 1943 Valgas kirikuõpetaja Jaan Audova peres. Tema lapsepõlv möödus Otepääl sõjajärgsetele aastatele omastes keerulistes oludes. Pärast Valga 1. keskkooli lõpetamist asus ta õppima EELK Usuteaduse Instituuti, kus üheks tema olulisemaks õpetajaks ja vaimseks kujundajaks sai Uku Masing. Juba õpingute ajal teenis ta jutlustajana Misso kogudust ja kirikuõpetajaks ordineeriti ta 2. veebruaril 1966.

Peep Audova kuulus nende meeste hulka, kelle jaoks ordinatsioon tähendas valikut ja pühendumist kogu eluks. Tema vaimulikutöö algas Saaremaal, järgnesid teenimisaastad Äksis, Petseris ja Räpinas. 1977. aastal naasis Peep Audova koos perega Valka ja asus oma isa järel teenima Valga kogudust. Sellest sai tema elutöö ligi kolmeks aastakümneks, kuni emerituuri siirdumiseni 2006. aastal. Lisaks teenis ta Rõngu, Sangaste ja Laatre kogudusi ning oli 1995–2003. aastatel Valga praostkonna praosti kohusetäitja.

Aastatel 1992–1996 õpetas Peep Audova Usuteaduse Instituudis süstemaatilist teoloogiat ja 1992–2001. aastatel kuulus ta konsistooriumi assessorina kiriku juhtkonda. Ta oli aktiivne ka Valga ühiskondlikus elus, olles kohaliku muinsuskaitseliikumise eestvedaja ja aastatel 1993–2001 linnavolikogu liige. Tema teenimist tunnustati EELK Teeneteristi II järgu, Valgetähe IV klassi teenetemärgi, Valga linna aukodaniku tiitli ja Raemedaliga.

Peep Audova elutööle mõeldes peab esmalt märkima tema erakordset pühendumust ja ustavust. Peep oli ustav oma kutsumusele vaimulikuna ja Valga kogudusele, mida ta aastakümneid hingekarjasena teenis; ta oli ustav oma abikaasa Helele ning lastele Irisele, Tiit-Ukule ja nende perekondadele; ta oli ustav Eestile, pidades kalliks emakeelt, Eesti kultuuri ja ajalugu. Tema erakordne mälu ja seostamisvõime tähendas, et minevik ei koosnenud talle abstraktsetest sündmustest, vaid konkreetsetest inimestest, nende saatustest ja tegudest. Üle kõige oli aga Peep ustav Kristusele ja Tema kutsele. Temas leidis ta oma elu ja teenimise aluse, vabaduse ja lootuse.

Teiseks iseloomustas teda radikaalne alandlikkus ja tagasihoidlikkus. Ristija Johannese sõnad „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“, mis olid Peebu üks lemmikkirjakohti, sobivad hästi tema elu iseloomustama. Tema tagasihoidlikkus ei tähendanud ebakindlust. Vastupidi, ta võis olla oma seisukohtades väga sirgjooneline ja põhimõttekindel. Kuid samasuguse sirgjoonelisuse ja põhimõttekindlusega võis ta iseenda taandada, et teha ruumi teistele, keda ta pidas endast ühes või teises valdkonnas kaugemale jõudnuks. Mäletan oma viimast jutuajamist Peebuga, kus ta tundis rõõmu oma õpilaste üle, kes olid tema sõnul jõudnud temast kaugemale.

Kolmandaks jääb meelde tema inimlikkus. Peep usaldas inimesi, nii noori kui ka vanu. Ta usaldas oma kogudust ja oma rahvast. See tõsiasi ilmnes isegi kirikus – jutlustades ei tahtnud ta kunagi kuulajat alahinnata. Tema jaoks ei olnud kiriku ülesanne mitte manitsemine või moraalilugemine, vaid Kristuses antud vabaduse ja lootuse kuulutamine. Vallo Ehasalu on meenutanud, et Peebu teoloogias ei olnud põhiline vastandus mitte niivõrd patuse ja püha, kuivõrd lootusetu ja mõtestatud elu vahel. Jumala loomistöö ja Kristuse lunastustöö annavad inimesele jõu jääda iseendaks, vastu pidada ja leida ning jagada lootust ka lootusetutes olukordades.

Kuulusin nende väljavalitute hulka, kes said 1990. aastate alguses kuulata Usuteaduse Instituudis Peep Audova loenguid. Need loengud sisaldasid alati omamoodi katarsist, evangeeliumis kingitud armu taipamist ja kogemist ning selle kaudu osaks saavat sisemist puhastumist ja avardumist. Erudeeritud ja avara silmaringiga õppejõuna meeldis Peebule tuua näiteid ilukirjandusest, eriti sageli tsiteeris ta Betti Alverit.

Sa tead: ka ilusamal inimsuse imel

on inimlikud piirid.

Sest ei ole pühadusi, mille nimel

võid mõnitada inimest.

Tõepoolest, inimlikkuse hoidmine – eelkõige iseendas ja hoolimata kõigist jõududest või ideoloogiatest, mis inimest alavääristada ja alla suruda püüavad – on olnud Peep Audova elutöö sügavam tähendus ja mõte.

Oma inimlike piiride tajumine ja usaldus Kristuse vastu, kes kasvab meis ka siis, kui meie kahaneme, andis Peep Audovale seesmise jõu olla suurem kui tema ajastu, tema saatus ning isegi tema kannatus. Tema vaimujõud, inimlikkus, tagasihoidlikkus ja tarkus on toeks ning eeskujuks paljudele, kes tohtisid teda tunda ja temaga koos sama rada käia.

Puhka Jumala rahus, kallis ametivend.

Kohtumiseni ülestõusmises!

Marko Tiitus

Lõuna-Eesti piiskopkonna piiskop