Vaimulikust võitlusest
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 10. aprill 2002 Nr 14 /
Ei ole midagi lihtsamat, kui oma tõdede kaitseks kuulutada välja sõda – sõda teistsugustega kui ma ise, sõda meie maailmavaadet kritiseerivate inimeste ja mis veelgi meeldivam, sõda kõikide patustega.
Just nii mõtlevad vist antud hetkel ühel pool rindejoont juudid ja teisel pool kive ning süütepudeleid loopivad palestiinlased. Eht piibellik ja vaimulik võitlus eriusuliste vahel. Mis lahti, mis toimub, võiks eestimaalane küsida jahedal ja porisel Maarjamaal, kus enamus energiat kulub eluspüsimiseks ning kus riiukiskumiseks ei jätku vitamiinivaesel kevadel enam lihtsalt jõudu. Ehk õelaks klatšiks veel, kuid vaevalt et millekski enamaks. Hea seegi.
Mõni päev tagasi töövisiidil Pariisis sattusin ootamatult ajalooliste Cluny kloostrivaremete juures metroost väljudes pühasse sõtta, kus leidsin ennast ühelt poolt ülesrivistunud kiivrites, kilpide, kumminuiade ja pisargaasikahuritega relvastatud politsei ja teiselt poolt skandeeriva, Palestiina lippe ning juute genotsiidis süüdistavaid plakateid kandva tohutu rahvamassi vahel.
Eneselegi ootamatult leidsin ennast mäsust välja libistades sisemist tasakaalu häirivalt mõttelt, et elualalhoiu instinkt on seekord taas mind distantseerinud võõrast tülist. See häiriv vaimne mugavus, millega ma nähtut mälust kustutada püüdsin, meenutas mulle Mark Twaini ütlust, et müüvaid uudiseid saab kirjutada ainult nii, et hukkunute arv suureneb proportsionaalselt sündmuskoha kilometraaži suurenedes ajalehe lugeja suhtes.
Ometigi pole Iisraeli ja Palestiina omavaheline tüli meile kristlastele sugugi ükskõik, sest piibellikul vundamendil püsiv maailmavaade, rääkimata vaimulike ja teoloogide apologeetilisest koolitusest, sunnib meid enam mõistma juute kui moslemeid.
Usun, et nii mõnigi meist on kahe tõekiiva rahva vaimulikku sõda jälgides tabanud ennast pooli valimas. Kristus oli ju juut. Seega enam oma kui keskaegset Euroopat rüüstanud saratseenid. Kuid samas lõid juudid Kristuse risti. Ometigi on nad väljavalitud. Samas võitlevad palestiinlased oma maa eest täpselt nii, nagu juudid seda läbi ajaloo teinud on. Ja nii edasi ja nii edasi. Üks väide poolt ja teine vastu ja nii lõputult.
Näib, et vaimuliku sõja kindlat vundamenti täna valida on sootuks raske. Palju mugavam on ennast nende küsimustega mitte vaevata. Pigem lihtsalt teleri ees istudes vaadata, kuidas asjad kujunenvad ning siis konstateerida igavest tõde, et võitjate üle kohut ei mõisteta.
Kui juudid läänekalda lõpuks buldooseritega puhtaks saavad ja lääneriigid selle kohta midagi erilist ei ütle, ju siis ikka võideldi terroristidest pommipanijate vastu. Kui Palestiina saab oma tahtmise, hingame kergendatult ja tunneme ehk rõõmu ühe väikerahva enesemääramise üle.
Kuid enne seda tuleb enda käest küsida, kas see kergendatud ohe ehk liiga ennastrahustav olnud. Sest teame ju ütlust, et leiged sülitatakse välja. Tõesti-tõesti, just oma leiguse vältimiseks valmistumegi vaimulikuks sõjaks, millest viimasel ajal nii palju juttu on olnud, olgu selle sisuks siis mis tahes. Kuid tõde kipub millegipärast alati olema kusagil vahepeal. Seal, kus algab valikute tegemise kare ja piinav tegelikkus väljaspool maailmavaateid ja veendumusi.
Jaan Tepp