Arne Hiob inimeste, sõna ja sakramendi teenistuses

12. veebruaril on Tallinna Jaani kiriku vaimulikul ja UI õppejõul teoloogiadoktor Arne Hiobil 50. sünnipäev. Ta on öelnud, et peab oma ülesandeks nii kirikuõpetajana kui teoloogina inimestele kristlikku usku selgitada ning kristliku usu õpetamine on talle avanud võimaluse olla õppejõud.
Kuidas leidsid Sina oma tee Tema juurde?
Välispidiselt toimus see filosoofia kaudu. Noore mehena arvasin, et väga targad inimesed siin maailmas on filosoofid, lugesin ja õppisin. Ma otsisin vastust inimlikele küsimustele, nagu: mis on maailm? Mis on olemine? Mis saab siis, kui enam midagi pole? Kui midagi ei ole, siis miski jääb ikka igavesti, sest olematust ei saa ju olla …
Alfred Koorti raamatut «Sissejuhatus filosoofiasse» ja mitmeid sarjast «Suuri mõtlejaid» ma  konspekteerisin ja kirjutasin ümber, kuni iga filosoofi kohta jäi järele vaid kaks tihedalt kokkusurutud masinakirjalehekülge. Selline kokkusurutud kirjutamisviis on mul kohati praegugi.
Ma avastasin, et kõige arukamad mõtlejad, tunnustatud vaimusuurused, välja arvatud Karl Marx ja veel mõned, rääkisid ikka Jumalast. Marksistid ainult väitsid, et Jumalat pole, kuid ei põhjendanud. Ei ole keegi suutnud tõestada, et Jumalat ei ole. Kuid nad peaksid seda suutma, sest läbi aegade on Kõrgemasse Võimu usutud – ja sellest usust pole põhjust loobuda, kui keegi vastupidist ei tõesta.
Siis tekkis mul taas küsimus: kuidas võime olla kindlad, et meie tunnetatud maailm vastab tegelikkusele ega ole meie meelte ja mõistuse poolt moonutatud? Jõudsin Piibli juurde ja leidsin, et kui Jumal on olemas, siis on mõistlik Teda kuulata ja Tema märguandeid järgida, sest Ta on kõrgem ja targem. Piiblit lugedes veendusin Jeesuse üleolekus kõigist teistest. Johannese evangeeliumi kõned Tema ühtsusest Isaga avaldasid suurt muljet.
Kas Sinu elus on olnud inimesi, kes mõjutasid?
Ei, olen raamatuinimene. Mõjutajaid on aga mitmeid. Juba siis, kui olin eelkoolieas, luges ema mulle ette kohti evangeeliumidest. Seletas, mis on ülestõusmine, mida mõista tähendamissõnade all, kes on prohvet. Õpetas üldisi piiblitõdesid: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse; sa ei tohi ennast ühestki inimesest paremaks pidada jne.
Võib-olla olekski õigem otsida suunamist kodunt?
Ikka. Siiamaani jõuluajal meenuvad mulle lapsepõlve jõulud, kui present tõmmati akna ette, tuppa toodi suur kuusk ja süüdati küünlad. Oli väga pühalik, me laulsime kirikulaule «Üks roosike on tõusnud», «Neil karjastel väljal», loeti Uuest Testamendist jõuluevangeeliumi ja räägiti Jeesusest. Keegi viis kord poolkogemata jutu Leninile, ma olin algklassilaps ja äkki ütlesin: «Lenin oli valeprohvet!» Kõik olid üllatunud, ma ise ka, sest ma ei teadnud, kust võtsin need sõnad.
Kas oled kogenud müstilisi hetki usulisel teel kasvades?
Mäletan päeva, mil mind ristiti ja leeritati. Põlvitasin, ja kui tõusin, siis paistis ere-ere päike mulle silmadesse – ma tajusin seda kui märguannet. Vahel Jaani kirikus pärast hardushetke on kordunud sama. Kui lähen õpetajate pingist kantslisse, siis päike veel ei paista, kuid pärast tagasitulekut paistab ta aknast väga säravalt mu istekohale ja ma tean, et Tema on siin. Mõtlen, et ehk on minu suu kaudu äsjaöeldud sõna ka leidnud kedagi ja aidanud edasi Jumala teel.
Kord noore õpetajana Koeru koguduses jällegi tundsin, et ei jõua enam kanda õpetajaameti raskust ja et ma langen ära. Olin käega löömas ja masenduses, kuid siis ootamatult, niihästi kohutavaks kui ka rõõmsaks üllatuseks tundsin, et Kalju kannab mind. Tähendab – mina olin valmis vajuma, tõenäoselt usust välja, lootust minetades. Kuid ma tundsin, et mind kantakse ja minust endast täiesti sõltumatult – mina olin ju käega löönud. Tundsin Jumala kohalolu ja andestust. Ta sai aru, et ma inimesena tõesti tol hetkel rohkem ei suutnud. Nõrgemalt kordus see kogemus veel ühe korra. Sellest ajast peale ma olen alati raskustes mõelnud: kas või suren, kuid oma usuteekonnast ma ei tagane. Tean, et selliste asjadega ei maksa kiidelda. Andku meile Jumal armu kindlaks jääda!
Milline oli Su tee algus kirikuõpetajana nõukogude ajal? Kui erinev tänapäevast?
Tulles kirikusse ma sisuliselt lahkusin Nõukogude Liidust. See oli väga selge ja teadlik otsus.
1986. aastal, lugedes Matteuse evangeeliumist Jeesuse apokalüptilist kõnet, mida ta pidas Õlimäel tulevaste sündmuste selgitamiseks, ma tajusin, kui muutlik ja ohtlik on maailm – toona räägiti palju tuumasõjast. Kirikus tajusin aga sakraalset maailma – vaimset ruumi, kus väärtustati pühadust. Kiriku ümber oli kogunenud inimesi, kes tahtsid selles ülimalt materialistlikus elus vaimselt ellu jääda.
Olin lugenud Oswald Spengleri raamatu kokkuvõtet õhtumaise maailma allakäigust – mõtlen siiamaani, et kas see võib olla tõsi. Paistab ju, et vana on möödumas ja uus ajastu tulemas. Lootust võime leida ainult Jumalas.
Uute tuulte tulek, kui Nõukogude Liit lagunema hakkas, algul ehmatas mind. Roll muutus, hakati soovima, et kirikuõpetaja oleks suur initsiaator ja eestvedaja, mida mina oma loomult vist (?) ei ole. Aegapidi sain aru, kui õigus on Martin Lutheril: vaimulikus ametis on siiski peamine sõna- ja sakramentide teenistus. Need mõjuvad, toetavad teineteist, toovad inimesi Jumalale lähemale – inimlik mõjutamine on ajutine. Konkreetset vaimuliku tööd on tulnud mitmel viisil teha, ehk olen ka pisut edasi kasvanud.
Meeldisid väga meie nüüd juba lahkunud juhatuse esimehe Osvald Lendi sõnad, et kui inimene usust kinni peab, siis Jumal aitab vaimselt. Siis ta mõtles hetke ja lisas: «Olen pannud tähele, et ka materiaalselt ei lase Jumal hätta jääda neid, kes on Talle usus ustavad!» Tunnen siiamaani jõudu nendest sõnadest.
Tänapäeval arutletakse palju selle üle, kas Jeesus tegelikult elas, kus ta elas, kuidas kõik oli. Kuidas Sina vaimulikuna sellele diskussioonile vaatad?
Kas saab üldse kahelda, et maailma arvukaima järgijaskonnaga usundil oli alustaja? Kes siis andis esimese impulsi? Näidatagu siis, kus see keegi oletatav «teine» oli, kes Jeesuse asemel rajas kristluse! Kas keegi kahtleb, et on olemas inimesi, kellel on imetegija kuulsus? Milleks siis Jeesuse olemasolus kahelda? Ta andis igatahes võimsa impulsi – iga rändjutlustaja ei suuda sellist anda. Ja tühjast kohast ei teki midagi.
Kas veel on küsitud, miks indoeuroopa rahvad, tänapäeva maailma arenenuim osa, loobusid oma kunagistest usunditest ja võtsid omaks semiitidelt pärit kristluse (Iraanis islami)? Kahtlemata sellepärast, et võtta vastu arenenum. Jee­suse kohta on aga kirjalikke allikaid ka antiikautoreilt (Tacitus, Plinius Noorem, Josephus Flavius jt).
Kes tahab, võib muidugi alati kahelda ja kasutada selleks loogilisi argumente. Martin Luther ütles oma viimases jutluses, et mõistus on «kuradi parim hoor» – parim hoor on ilmselt see, kes rahuldab kõiki. Jeesuse olemasolus kahtlemise taga on tavaline inimlik, lapsik soov eitada ebameeldivat, sest kristlik usk seab tõepoolest kõrgeid nõudeid (ilmaaegu polnud eurooplased kristlased). Aga vaimse kasvuga läheb ka jonniv eitamine üle.
Kas üksi teaduse abil on võimalik Jumalat tunnistada?
Teoloogia teaduslik külg on mulle mõnikord tekitanud küsimusi. Kindlasti on teadus teoloogiale üheks parimaks tööriistaks. Kuid tööriistade kummardamine on paganlus ja ebajumalateenistus! Kristliku usu seisukohalt ei saa teadus olla usu absoluutseks mõõdupuuks. Hästi ütles Paul Tillich, et usk on akt, milles mõistus hüppab ekstaatiliselt iseendast kaugemale. Mõistus, kui ta midagi mõista tahab, peab seega usule järgnema – ja kui ta seda ei tee, siis ei kasva tunnetus ega mõisteta midagi. Seepärast ongi alati öeldud, et Jumalasse tuleb uskuda. Usk pole pime, tema kaudu tuleb valgustus. Ka teadlane püstitab esmalt mõtteprojekti usus, seejärel järgneb mõistusega.
Kuidas tajud oma kutsumust viiekümnesena?
Pean oma ülesandeks nii kirikuõpetajana kui teoloogina inimestele kristlikku usku selgitada. Ma isegi ei küsi, kas nad uskuma hakkavad, sest usku anda saab ainult Jumal. Muidugi ma näeksin heal meelel, et iga inimene tunnistaks ja usuks, kuid mitte formaalselt. Uskuma ei saa kedagi sundida. Kristliku usu õpetamine on mulle avanud ka võimaluse olla õppejõud. Ka on viimastel aastatel Iisraeli reisid andnud mulle palju. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et pühal maal on seniajani võimalik õppida paremini tundma Jeesust. Ütlen koguni, et pühal maal on vägagi tunnetatav Jumala lähedalolu.
Üks praktiline õpetus, mida annaksid inimestele oma kogemuse põhjal?
Heasoovlikkus. Sõbralikkus. Ülbusest hoidumine. Kokkuhoidmine. Abielu ja perekond on väärtus. Praegusel ajal on abielu ja armastus muutunud kõikuvaks. Rõhutakse kahe inimese vahelisele läbisaamisele ja emotsionaalsele suhtele. Aga suhted ja emotsioonid ju kõiguvad! Mõistus peab ka alles jääma, kui tahame endid mõistusega inimesteks pidada. Ja tahtmisest, meie igatsustest sõltub palju: nii väljendub see, mida armastame ja tähtsaks peame. Seda on öelnud püha Augustinus.
Mina ilma abikaasa Riinata poleks kindlasti see, kes olen. Ta mõistab mu raamatuinimese olemust hästi ja on soostunud, et ma pole üldiselt olnud valmis materiaalsete eesmärkide nimel pingutama. Kolme lapse kasvatamisel on tema peategelane.
Juune Holvandus

Arne Hiob
Sündinud 12.02.1961 Türil
Haridus
1979 Türi keskkool, 1993 EELK UI, 1994 teoloogiamag, 2000 TÜ teoloogiadr, 1996–97 täiendanud Marburgi ülikoolis
Ordineeritud  28.02.1990.
Töö
1979–84 Paide lastemuusikakooli sekretär-majandusjuhataja, 1984–88 vabakutseline muusik, 1988–90 Türi koguduse organisti kohusetäitja, 1990–93 Koeru koguduse õpetaja, alates 1993 Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja, alates 1994 EELK UI õppejõud, 1998–2000 TÜ õppejõud,  2000–2006 TLÜ õppejõud, 2004–07 Eesti kunstiakadeemia külalisõppejõud
Ühiskondlik tegevus EELKs
1993–2009 kirikukogu liige, 1997–2001 vaimuliku ülemkohtu eesistuja, 1998–2004 põhikirjakomisjoni liige, 2001–2005 haridusassessor ja piiskopliku nõukogu liige, alates 2006 õpetuskomisjoni liige
Autasud
2007 EELK Teeneteristi III järk, 2010 Tallinna Jaani koguduse tänumärk
Abielus Riina Hiobiga, lapsed Liisa, Anna ja Siim