Hõbelusikas ja pehmed väärtused

Keset  suvist päikesepaitust ja pehmet seenevihma on meid puudutanud traagilised sõnumid terroritegudest ja katastroofidest. Tajume oma maailma haprust. Kuigi üha enam igatsetavad «pehmed väärtused» tunduvad sageli eliidi lõbu ja luksusena, on siiski kadumas ka usk  majanduslikku ja tehnoloogilisse turvalisusesse. Oma õnne sepatööle ei julgeta enam anda kindlat garantiid.

Keset  suvist päikesepaitust ja pehmet seenevihma on meid puudutanud traagilised sõnumid terroritegudest ja katastroofidest. Tajume oma maailma haprust. Kuigi üha enam igatsetavad «pehmed väärtused» tunduvad sageli eliidi lõbu ja luksusena, on siiski kadumas ka usk  majanduslikku ja tehnoloogilisse turvalisusesse. Oma õnne sepatööle ei julgeta enam anda kindlat garantiid.
Sellel taustal õigustavad ühed nautlevat elamuskultuuri, teised küsivad  õigete inimsuhete, elu vaimsete juurte järele. Ühiskonna valusaid teemasidki tahetakse käsitleda pehmelt, söödavalt, magusalt.  Postimehe rubriigis «Päeva komm» (mitte pomm!) leiame viimasel ajal teemad nagu: Pommivöö Tallinnast? Rullnoklus kui elustiil? Vähem viha, rohkem lapsi. Ka pehmete eluväärtuste sulgpadi võib peita endas pommi.
Pean silmas olukorda, kus piirdutakse vaid tegelikkuse lakeerimisega  – niinimetatud preventiivsete abinõudega, sümptomaatilise raviga. Elu põhialus, vundament, jääb tähele panemata.  «Tihtipeale muretsetakse, et noortel on vähe hobisid ja võimalusi end positiivselt rakendada. Millegipärast tundub mulle, et tegu pole niivõrd võimaluste puudumise, kuivõrd noorte elustiili järjepideva rullnokastumisega,» kirjutab Piret Reiljan. «Mida vähem oleme kinni isiklikus heaolus ja karjääris, seda rohkem on kohta väikestele lutipudeliga eestlastele,» ütleb Alo Raun.
Kas vahetavad need väikesed eestlased lutipudeli peagi hõbelusika vastu?  Või on see neil juba sündides suus? Või õpetame neid taas ennast kehtestama ja elust läbi lööma, et selleni jõuda? Jah, eluväärtuste, sealhulgas pehmete eluväärtuste kaalukeel tuleb asetada mujale. Kunagi kingiti hõbelusikas kui edukuse märk lisaks ristimisele, millel oli kogu inimeksistentsi ja inimsuhteid määrav kaal. Nüüd jagavad paljud omavalitsused vastsündinutele üksnes hõbelusikaid. Ristimine polegi nende ülesanne. Hõbedat ja kulda ihkab ja pakub maailm. Paraku ei tee see maailma paremaks ega õnnelikumaks.
Meenub aastate eest loetud Enn Vetemaa kirjutis  «Mu lauas väikesed paganad…» (Postimees 17.12.1998). Ta kirjutab sellest, et eestlaste tagasitulek ristirahva sekka kulgeb aeglaselt, et  oleme ristimata rahvas, et meie rahva enamus pole kuulda võtnud Jeesuse keelitust lasta lapsukesed tema juurde. Miks siis? Küllap ka sellepärast, et vanemad ise on enamasti ristimata. Nad ei suuda mõista ristimist ega kasvatada lastest ristiinimesi. Kõigest hoolimata tuleb lapsed ristida, arvab Vetemaa. «Esmatähenduses on kristlaseks saamine muidugi usuakt, kuid eks käi see siiski mingil määral käsikäes ka mõistega «tsiviliseeritus»… Kas praegustest pisipaganatest ei võiks aga aastate pärast saada just need, kes tõstavad püha ja iidse vaimuliidu intellektuaalset nivood? Minu arvates praegune olukord enam nii edasi kesta ei või,» lõpetab ta oma loo.
 Olen  sama meelt. Leian, et aeg on küps hakata väga tõsiselt meie ühiskonnas kõnelema ristimisest. Kristlik ühiskond on tõesti püha vaimuliit, mille inimlikud, pehmed väärtused saavad alguse mitte hõbelusikast, vaid  lepingust Jumalaga. Selle lepingu vahemeheks on Jeesus ja sellesse kuulumise tunnuseks ristimine. Niisiis ei ole ristimine lihtsalt riitus, vaid eluviis, osasaamine Kristuse kingitud elust ja ellusuhtumisest. Sedagi tuleb õppida ja õpetada. Aga seegi tuleneb ristimiskäsust.
Aprillis piiskoplikule nõukogule tehtud ülevaates kiriku tegevuse kohta esitasin üleskutse seada ristimistemaatika lähiaastate prioriteediks.  Juulis moodustas konsistoorium töörühma sellega tegelemiseks. Minu soov ja ettepanek on, et  ristimisega seotud küsimused leiaks avalikkuse tähelepanu ja edasiarendamist nii kiriku sees kui kirikust väljaspool. On rõõmustav, et just äsja, esmaspäeval, toimus Tartus maarjapäeva konverents «Ristimisel on tulevikku». Kui see on nii, on tulevikku ka meie lootusel, julgusel ja inimväärikusel –  pehmetel väärtustel, mis kaitsevad ja kannavad elu.

Andres Põder,
peapiiskop