Vaimulikuks trotsist rumaluse vastu
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Portreelood / Number: 13. märts 2013 Nr 12 /
Täna, 13. märtsil 50aastaseks saava Mart Salumäega, Kanada praostkonna praostiga, räägime tema lapsepõlvest paljulapselises pastoriperes, esimestest mälupiltidest Kuusalu kirikumõisas ning vaimulikuametiks valmistumisest.
Tõeline rahvamees, muhe vestluskaaslane, aatemeelne eestlane – sellisena tunnevad täna oma esimese piibellikus mõttes juubelini jõudvat õp Mart Salumäed paljud. Esindab ta EELK vaimulikepõlvkonda, kes oma erialavaliku tegi siis, kui sellega oli seotud lisaks ameti valikule ka eluviisi valik.
Mart Salumäest saame kõnelda veel kui vaimulikudünastia liikmest – ta kasvas legendaarse õp Eduard Salumäe seitsmenda lapsena, tema vennad Ivar-Jaak Salumäe ja Tiit Salumäe on samuti lugupeetud kirikuõpetajad.
Mõnus elu pastoraadis
Juubilar tunnistab, et esimesed mälupildid viivad teda tagasi Kuusalu pastoraati: «Siis oli koguduse käes veel terve maja, k.a mõlemad saalid. Kui kõik uksed lahti tehti, sain teha pika sõidu oma pedaalidega autoga. Alustasin köögist, edasi kulges sõit metsiku hooga läbi söögitoa, vahekoridori suurde saali, peasissekäigu koridori kaudu teise saali ja köögi esiku kaudu ring jätkus. See on meeles tänini.»
Hiljem paigutati pastoriperega sama katuse alla külaraamatukogu, veterinaarpunkt ja muudki. Väikesel Mardil oli siis palju uudistamist, kui loomaarst köögi eesruumi avaral laual hobuse lõualuud opereeris või inimesed raamatukogus oma külauudiseid käisid vahendamas. «Minu maailm oli kirikumõis, kiriku ja pastoraadi ümbrus,» meenutab ta.
«Ega me lastena tajunud, et meid kuidagi ekstra kasvatati, me kasvasime ise eeskuju najal,» mõtiskleb Mart Salumäe, meenutades, et kui külalised tulid, ja seda sündis alailma, siis ei suunatud lapsi eemale: «Me ei tohtinud segada, aga võisime kuulata, mis räägiti, ja juba see oli väga õpetlik.»
«Kolm korda olen ma kere peale saanud, ja asja eest,» meenutab mees oma «triibulisi». «Isa, kellel see püha töö ära tuli teha, selgitas mulle, mille eest, ja pärast lepiti ilusti ära, nii et mul pisematki okast hinge ei jäänud,» kinnitab Mart.
Hästi varjatud saladus
Hästi on meeles isa hiiglaslik kirjutuslaud paljude sahtlitega. «Lastele oli hästi teada, et mõnes sahtlis võib ise ringi kolada, aga mõne sisu kallale minnakse ainult koos isaga,» naerab Mart. Eduard Salumäe avas keelatud sahtleid väikese Mardi rõõmuks tihti, et võtta välja mälestusesemeid, juurde lugusid pajatades.
Uus lehekülg käänati kooli minekuga. «Isa oli mu põhjalikult ette valmistanud, et koolis ei räägita alati seda, mis kodus, aga et mitte neil pole õigus, vaid meil,» meenutab Salumäe. «Eks ma olnud algusest peale kirikupapp,» nendib ta kooliaega meenutades. «Papp» nii nöökavas kui tunnustavas võtmes.
Kui väike Mart suurte poiste õhutusel nurga taga kirikulaule esitas, tegid õpetajad skandaali: «Vinnati mind kõrvupidi kooli ette ja noomiti kõvasti.» Aga siis läks õp Eduard Salumäe poja kaitseks kooli ning tegi pedagoogidele selgeks, et isegi Nõukogude Liidus kehtib teatud usuvabadus ning kui kool seda rikub, astub tema «vajalikud sammud». Sellega suuremad repressioonid ka lõppesid. Et suurtel pühadel Salumäe lapsed koolis ei käinud, siis ei saanud mõistagi käitumishinne tunnistusel ka eeskujulik olla.
Karastunud ja kasvanud
«Trots rumaluse ja tölpluse vastu, see viis mind kirikuõpetajaks õppima,» arvab Mart Salumäe nüüd. Küllap oli sama oluliseks kodune õhkkond, vaimulikust isa ja teoloogidest vennad. «Olin kohtunud kõigi tollaste vaimulikega, jutud kirikust ja usust olid maast madalast igapäevased,» tunnistab ta.
Aastal 1981 polnud Eestis poliitilist sula veel aimata, oli keeruline ja suur teisitimõtlejate tagakiusamise aeg, kui Mart Salumäe oma paberid usuteaduse instituuti viis. «Kuigi olin sõjaväest vabastatud, leidis punavõim, et enne rasket pastoriametit vajan karastust relvateenistuses,» meenutab Salumäe teenimist Nõukogude armees, kus sai selgeks ütlemise «kõik, mis ei tapa, see karastab» sisu.
Enne 1991 Viljandi Pauluse õpetajaks saamist teenis Mart Salumäe Püha, Mustjala ja Muhu kogudust. 1989. aastal abiellus Külli Salumäega (end Kanarik), perre sündisid lapsed Karl-Eduard, kes on valinud ajakirjaniku elukutse, Juhan-Mart, kes tudeerib riigiõigust, ja Kadri-Ann, kes pärast kevadist gümnaasiumi lõpetamist soovib jätkata haridusteed riidedisaini erialal.
Liina Raudvassar
Mart Salumäe
Sündinud 13. märtsil 1963
Ordineeritud diakoniks 1987, õpetajaks 1989
Abielus, kolme lapse isa
Teenib Toronto Peetri kogudust