Viilmate pere kirikutöö kannab ühist nimetajat

Tänavu võivad vaimulike jõulud ja aastavahetus kujuneda nii, et 22. detsembri pühapäevateenistusest kulgeb töö väikeste vahedega kuni kolmekuningapäevani välja.

«Siin pole kindlasti nurinat, pigem on see vastutuse tunne ja rõõm, et oled kutsutud teenima,» ütleb kirikuõpetaja Urmas Viilma. «Linnakoguduses muidugi jagame tööd, meie oma Tallinna Toomkoguduses tänavu näiteks nii: jõuluõhtul jutlustab peapiiskop Andres Põder, esimesel pühal Arho Tuhkru, teisel mina.»
Seega võib kindlasti loota, et ühel pühade päevadest saab isa Urmas istuda perega jõululauas, tundmata, et väsimusest silm kinni vajub. Ehkki nende pere on kolmeliikmeline (kui tšntšilja Nöpsut mitte arvestada), tuleb pereema Eglel laiema ringi jaoks koos vanemate, õdede-vendade peredega katta laud ikka 16–18 inimesele.
«Oma Pärnu-Jaagupis teenimise aegadest mäletan, et polnud harukordne, kui jõululaupäeval tuli pidada kuni seitse jumalateenistust, pealegi eri paikades. Nii on ka praegu maal mitut väikest kogudust teenivate õpetajatega. Jah, linnapastoritel on luksust olla jõulude ajal vabam.»
Egle Viilmal, direktoril ja religiooniõpetajal samas Toomkoolis, kus õpib nende tütar Birgitta-Simi ja mille sihtasutuse juhatuse liige on isa Urmas, seisavad ees õppeveerandi lõpetamine ja pühad sugulaste seltsis. «Imestuse ja tänutundega mõtleme oma koolile,» ütlevad nad. «Kui üldse aega mõelda on, sest üks töö jätkub teisega,» ütleb Egle. Tema näost on näha, et see talle meeldib ja on tähtis.
Urmas ja Egle näevad oma igapäevatööd ühe ja sama asja eri aspektidena – kõik on kokku üks suur, ühine ja mitmetahuline kirikutöö. «Toimetame tegelikult samas rütmis, 24/7 ja enam-vähem kogu aeg on selle juures ka Birgitta-Simi, ehkki me elutempo tõesti on tihe ja kiire,» kõnelevad vanemad.
Birgitta vaatab rõõmsalt, ninaots ülespidi, mõlemale vaheldumisi otsa. Ta teab ju kõike ja viisaka inimesena ei pista vahele märkusi, kui otse ei küsita. Kaheksa-aastane, varaküps ja harjunud täiskasvanute seltskonnas nendega võrdne olema. Kui palutakse, võtab julgelt sõna ja kõik, mida ta ütleb, on tähenduslik, läbi mõeldud, mõistlik.
Vanad pedagoogid ütlevad, et arukat last võib püüda koolis «ära rikkuda», aga tavaliselt see ei õnnestu. Birgitta vanemad kinnitavad, et nad pole kunagi pidanud oma last takistuseks. Kui just «protokollireeglid» lapse kaasa võtmist pole keelanud, on ta olnud vanematega koos kogu aeg. Isegi tukastanud pikaks veninud koosoleku ajal kõrvalruumis. Vanematega on ta olnud kaasas ka reisidel, esimest korda neljakuusena.
«Trenn, muusikakool – kõik on mul kooli juures,» on Birgitta samuti eluga rahul. Talle meeldib väga vesi. Sel suvel sai õnneks ujuda piisavalt, eriti Horvaatia-reisil.

Sõnastamine teeb asjad selgemaks
Abiturient Egle hakkas Pärnu-Jaagupi koguduses noorsootööd tegema noore kirikuõpetaja Urmas Viilma ajal. Sealt sai alguse ühine kirikutöö ja vestlused, mis ruttu kujunesid debattideks. «On inimesi, kes mõtlevad rääkides, mitte vaikides, ja on hea, kui sellised partnerid teineteist kuulavad, teemat edasi arendades, vajadusel ka selgeks vaieldes,» selgitab Egle.
«Olin kahekümnendaks eluaastaks väga palju asju enda jaoks selgeks mõelnud ja sõnastanud,» ütleb Urmas ja vaatab muiates tütre poole. «Ka mina olin varaküps. Võtsin kutsumust tõsiselt – elada kristlikult tähendas enda kujundamist, harjumuste loomist, enesetreeningut.
Tahtsin kindlasti perekonda luua. Ma ei soovinud seda liiga kaugele edasi lükata, kartes teatud harjumustele nii truuks jääda, et teise inimesega enam hästi ei kohanegi.»
Egle ja Urmas jutustavad, kuidas nad «käima» hakates väga selgelt endale olulisi asju välja ütlesid: «Rääkisime paljut ette selgeks. Vaimulikus ametis mehe kõrval peab abikaasa paratamatult end teatud olukordadega sobitama,» jutustab Urmas ja Egle meenutab: «Minu ema ei jõudnud ära imestada, mis asja meil ometi kogu aeg õhtud otsa rääkida on. Jutuainet jätkub siiamaani. Meie elus poleks harmooniat, kui me ei hingaks ühes rütmis.»
Nüüd ongi esimeseks ja tähtsaimaks peresiseseks reegliks: rääkida tuleb kõigest. Ja tööd tuleb teha samal põllul, kuigi põlluserv võib olla ajuti teine.
«Ma ei usu, et väga erinevad inimesed, kes tegutsevad paralleelmaailmades, saaks elada koos väga hästi,» arvavad nad. Urmas ja Egle pole ka tülitsejad, «ei hooli sellest».
Viilmate pere traditsiooniks on ühised reisid, kus nad lülitavad kõik kõrvalise – ka mobiilid – välja, see aeg kuulub üksteisele. Reisiga seostub nende pere üks suurimaid õnnestumisi.
Seitsmeaastase abielu järel polnud nende palvetele lapsi saada veel vastatud. Puhkusereisil Rhodosel olles sõitsid nad lähedal asuvale Simi saarele, kus asub Panormitise klooster. Seal on kohalike hulgas hästi tuntud imettegev ikoon. Muidugi palvetati seal ja juhtuski nii, et kahe nädala pärast oli selge: palvele oli vastatud.
«Mu nimi on Birgitta sellepärast, et mu ema ja isa käisid seal kloostris 23. juulil, püha Birgitta päeval, ja Simi sellepärast, et see on Simi saar,» teab Birgitta-Simi oma lugu väga hästi.
Aasta pärast mindi sinna uuesti, laps kaasas, sest sama oluline kui palumine on Jumala tänamine. «Kreeka õigeusu kloostris on teistsugused kombed. Nägime seal tänutäheks sündinud laste eest paljude tänajate toodud omavalmistatud nukke – puust, vahast, metallist jm.

Ime läbi täitunud soovid
«Birgitta-Simi sündimine oli meie jaoks ime,» ütleb Urmas. Et komplitseeritud sünnituse tõttu tuli teha operatsioon, sellest ei teadnud Egle midagi enne, kui ükskord narkoosist ärkas. Isa Urmas oli palunud sel pineval ja keerulisel märtsipäeval end isegi sinodist osavõtust vabastada.
«Elukogemus, mis kujundas minust isa,» ütleb ta neile päevadele tagasi mõeldes. Imeks pidas Egle ja lapsega toimunut ka arst Marek Šois: «See laps on imelaps. Niisuguse diagnoosiga, nagu Eglele tagantjärele pandi, tavaliselt naine üldse lapseootele ei jää.»
«Toomkool on meie elu teine ime,» leiavad Urmas ja Egle. Nad on väga pühendunud, sest kristlik kool on koht, kus tõesti saab head sõnumit mööndusteta külvata.
Juune Holvandus

Perekond Viilma
Urmas (1973)
Diakoniordinatsioon 2.5.1993, preestriordinatsioon 15.9.1998.
EELK kantsler, Tallinna Toomkoguduse õpetaja, Tallinna Toomkooli SA juhatuse liige ja kaplan.
humanitaar, sihikindel, pedagoogiandega.

Egle (1977)
Haridus: UI religioonipedagoogika ja Tallinna Ülikool.
Toomkooli direktor.
Optimist, matemaatilise taibuga. Tähtsaim elus on pere.

Birgitta-Simi (2005)
Tallinna Toomkooli 2. klassi õpilane.