Lunastatute rõõm

Seda kirjakohta loetakse nii 2. advendipühapäeval kui ka hingedepäeval. Olen siit mõnda rida tsiteerinud ka matusekõnede alguseks. Paljude inimeste jaoks on hingedepäev ja advendiaeg vastandlikud kirikupühad. Ühel ajal meenutame lahkunuid ja käime kalmistul. Adendiaeg tähendab aga elevat jõulude ootusaega. Kuid need prohveti read ühendavad nimetatud kaks erinevat kirikuaastaaega ja selgitavad meile advendi- ja jõuluaja tõelist tähendust.

Kirjakoht on pungil trööstivaid sõnu, vaid paar rida kõlab tõsisemalt. Need paar nimetavad Jumala kättemaksu, kohut ja karistust. Karistused tulevad Jumalalt saatanale ja neile, kes on oma südamed Jumala ees lukku pannud ja lasknud saatanal end valedele teedele meelitada. Nähes ainsana inimese südame põhja, teab Jumal kõige paremini, kes Tema headelt teedelt on kaugele läinud ja lootusetult kurja teenistusse sattunud. Jumal näeb, kellele Tema kohus kõige karmim peab olema. Aga kui me Issandat Lunastajat ja jõululast avatud südamega ootame, siis leiame nendest Jesaja sõnadest suurt julgustust ja tugevat tröösti. Leiame julgustust ja tröösti advendi- ja jõuluajal, ükskõik kas see aeg toob meile tänavu suurt rõõmu või kannab endaga kaasas ka mõnda murekest. Leiame prohvetilt lohutust oma lahkunuid mälestades, lahtise haua ääres seistes ja surmale mõeldes.

Jesaja räägib justkui rahvaga, kellel puudub Jumal. See ilma Jumalata rahvas on rahutu ja murelik, raske südame ja rõhutud hingega. Nende inimeste südameid vaevavad patud, ekslikud mõtted. Ekslikud sõnad, mis on kontrollimatult keelelt välja lennanud. Ekslikud sammud, ekslikud teod. Need on tulnud tahtmatult, aga need on rikkunud inimese elu, tema suhteid teiste inimestega, tema meeleolu. Rõhutud hing teeb käed nõrgaks ja ebakindlaks ning jalad hakkavad komistama. Sellises olukorras vajab rahvas abi. Prohvet kuulutab, et abi tuleb. Lunastus on teel. Meid päästetakse nende jõudude käest, mis pattudesse eksitavad, ja meid äratatakse uuele elule.

Advendiaeg, ootuse aeg areneb aina edasi, kuni Jeesus jõuabki kohale. Avatud südametesse tuleb jõululaps. Ta tuleb, et lunastada meie eksimused. Ta võtab meilt süükoorma ja teeb meie põlved jälle tugevaks, meie käed kindlamaks. Ta tõukab saatana karistuse alla ja võtab võimu nendelt, keda saatan oma saadikutena on kasutanud meie eksitamiseks pattudesse. Meie osaks saab nüüd Jumala riigi õndsus. Täna me küll ei ela veel selles õndsuses, kus me saatana kiusatusist täiesti päästetud oleme. Täna võib ta meid ikka veel segada ja meie hinge rahutust ja eksitust külvata. Kuid Jeesuses on Jumala riigi õndsuse rajamine alguse saanud. See Jumala riigi õndsus ei ole midagi sellist, mida peame alles ootama. Jumala riigi õndsus on juba meid puudutanud.

Prohvet kirjeldab Jumala riiki iisraellasele mõistetavate väljenditega: palav ja kuiv kõrb muutub niiskeks ja viljakandvaks põlluks. Kõrbes hakkavad veed üles keema. Vesi on kogu elu allikas. Vee hind on palavates maades nagu Iisrael väga kõrge. Kui aga kõrbes hakkavad veeallikad jooksma, kui kuumavirvendusest saab hoopis kosutav järv, siis hakkab elu lokkama ja rõõm särama. See Jumala riigi õndsus on jõululapses Jeesuses meie juurde tulnud. Kui me Jeesuse oma südamesse tulla laseme, siis äratab Issand meid Püha Vaimu läbi uude ja tõelisesse ellu. Meie vaim, mis seni viibis kõrbe tardumuses, saab kosutust ja ärkab alles nüüd ellu.

Kui kõrb on muutunud uueks ja elu kandvaks maaks, siis kulgeb siit ka korralik ja kindel tee. tee ei kao enam liivaluidete alla, vaid on selgesti nähtav, see juhib Issanda lunastatud taevasesse pühamusse. Jeesus ütleb: «Mina olen tee» (Jh 14:6). Jeesuse kaudu pääsevad lunastatud Jumala riiki. Jeesus on turvaline tee, sellel ei varitse meid ükski hukkumise oht ega saa kiskjalik saatan meid ähvardada.

Jõululaps Jeesus on tee, mis viib meid igavesse rõõmusse ja hõiskamisse. Jõuluaeg toob kaasa rahvahulkade rõõmsa hõiskamise. Kui aga pühad on möödas, jääb selline hõiskamine seljataha ja taas astutakse halli argipäeva. Paljud tähistavad Jeesuse sünnipäeva ära ja jätavad selle imelise lapsekese jõuluaega maha, et aasta pärast talle jälle tähelepanu pöörata. Kuid Jeesus on tulnud ju selleks, et tulla meiega kaasa ka argipäeva. Ta tahab, et see õnnis rõõm ja hõiskamine jääksid meid saatma igal päeval ja iga elusündmuse puhul.

See rõõm, mida Jeesus Jumala Pojana toob ja meile üle anda tahab, erineb rõõmust, mida rahvad toredate jõulupidudega seostavad. Pidude rõõm ja lõbu on tõesti mööduv. Seda jätkub vaid mõneks tunniks või päevaks. Jeesus toob rõõmu, mis jääb igaveseks meie südamesse. See rõõm ei sõltu maisest heaolust ega maistest muredest. Jeesuse toodud rõõm on igavene. Tema rõõmuga täidetud süda on osavõtlik maailma muredele ja probleemidele, kuid neis südameis põleb alati ka väikene lootuseleegike. See on lootus Issanda tõotusele, et Tema päästetud õed-vennad juhatatakse taevasesse õndsusesse, kus meid valdavad rõõm ja ilutsemine.

Sellepärast julgustavad meid prohvet Jesaja sõnad nii advendiajal kui ka hingedeajal. Julgustavad ja trööstivad meid Jeesuse sünniajal, jõuluajal, sest Tema saabumine on teinud surma jõu hapraks.

Arvo Lasting,

Helme koguduse õpetaja