Asjadega kordasaamise vältimatuks eelduseks on head abilised

Küsimused peapiiskopikandidaatidele
1. Olete praostina juhtimas praostkonda, aga teil on kirikus ja väljaspool kirikut teisigi ülesandeid. Kuidas suudate end ja oma aega jagada?
2. Kui ühtne on EELK aastal 2014? Või ei peakski ühtsusest kõnelema maailma muutumise taustal?
3. EELK 167 kogudust on üsna eriilmelised, ka oma materiaalse toimetuleku tõttu. Kui Tallinna Kaarli koguduses on liikmeid samavõrd kui ühes keskmises praostkonnas, siis neljandikus kogudustest on liikmeid alla saja; viies koguduses on liikmeid alla paarikümne. Kas EELK peaks tsentraalselt hoolitsema koguduste toimetuleku eest, maksma vaimulikule palka või peab iga kogudus ise majanduslikult toime tulema?
4. Kes on peapiiskop?
5. Eestlaste usklikkusest on tehtud mitmeid uuringuid, samuti sai oma kiriklikku kuuluvust märkida rahvaloenduse küsitluses. Kõigile numbritele vaatamata on reaalsus see, et end kirikuga kindlalt siduvate inimeste arv on vähenenud ja ühiskonna suhtumine Kristust tunnistavatesse inimestesse ükskõikne või isegi põlgav. Kuidas sellistes tingimustes on võimalik kiriku häält ühiskonnas kuuldavaks teha?

Marko Tiitus
Viljandi praostkonna praost alates 2007.
Sündinud 6. septembril 1971.
Ristitud ja konfirmeeritud 1989.
Ordineeritud 2. juulil 1999.
Teeninud Juuru kogudust, Viljandi Jaani koguduses alates 2005. aastast.

1. Üheltpoolt kaasneb paljude kohustustega pealiskaudsuse oht, teisalt on eri ülesandeid täites elu mitmekülgsem ja põnevam, üht tööd tehes on võimalik teisest puhata ning küllap on ka pilk oludele ja inimestele avaram. Samas ei ole need eri asjad – nii koguduseõpetaja, praosti kui õppejõuna teenin ma Eesti kirikut.
Olen uusi ameteid vastu võttes püüdnud otsuse tegemisel lähtuda sellest, kas ma näen selles tegevuses mõtet, kas see innustab ja sütitab mind, kas see on Jumala kutse minule. Inimest ei väsita mitte niivõrd pikk tööpäev, kuivõrd kasutu ja mõttetu töö.
Paljude asjadega korda saamise vältimatuks eelduseks on head abilised. Olen õppinud delegeerima ning õnneks on mu ümber inimesi, keda saan usaldada. Olen õppinud ka «ei» ütlema ja teatepulka edasi andma – tänavu loobusin 11 aastat kestnud tööst vaimulike konverentsi juhatuse esimehena.

2. Kiriku ühtsuse puudumisest või EELK haraliolekust on palju räägitud, mina isiklikult ei näe olukorda nii mustades värvides. Luterliku arusaama kohaselt piisab kiriku tõelise ühtsuse jaoks sellest, et «seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse» (Augsburgi usutunnistus, VII ptk). Mul ei ole kahtlust, et meie kirikutes kõlab evangeelium patuse õigeksmõistmisest usu kaudu Jeesusesse Kristusesse.
Tõsi, EELK on üsna kongregatsionalistlik, üksikkogudusel ja selle vaimulikul on väga suured õigused ja vastutus. Sellel on nii head kui halvad küljed. Praktikas tehakse kohati vähe koostööd ja jäädakse üksi. Seega, kui ühtsuse suurendamise all pidada silmas teineteise toetamist palves, sõnas ja teos nii vaimulike, töötegijate kui koguduste tasandil ning mudelite väljatöötamist ja rakendamist, mis edendaksid koostööd ja aitaksid luua sünergiat, siis sellega olen igati päri ja näen just siin peapiiskopi võtmerolli.
Kuid ühtsus ei tohiks mingil juhul tähendada erinevate spiritualiteetide, traditsioonide ja teoloogilise refleksiooni (ka kriitilise refleksiooni) tasalülitamist.

3. Minu arvates peame tugevdama keskkassat ning seadma eesmärgiks, et vaimulike palk makstakse kiriku poolt ning sarnase kvalifikatsiooni ja töökoormusega vaimulike töötasu ja -tingimused on ühtlustatud. Ma ei nimetaks seda tsentraliseerimiseks, vaid solidaarsuseks.
Praeguse praktika kohaselt hoolitseb iga vaimulik oma koguduse eest ja vastupidi. Selle süsteemi tugevuseks on, et ta sunnib pingutama – koguduse majandusliku toimetuleku ja vaimuliku palga vahel on otsene seos. Samas ei ole see süsteem õiglane (sama tööpanusega vaimulike palgavahed võivad olla mitmekordsed) ega soosi üldkiriku arengukavaliste eesmärkide saavutamist (vaimulik on pigem koguduse kui kiriku teenistuses).

4. Peapiiskop on kiriku vaimulik juht ja ülemkarjane. Seisan selle eest, et lõviosa peapiiskopi ajast – olgu ülemkarjaseks mina või keegi teine – ei kuluks koosolekutele, tööplaanidele ja aruannetele, vaid palvele, hingehoiule, liturgilisele teenimisele ja teoloogilisele refleksioonile, mille kaudu peapiiskop saab inspireerida ka oma kaastöölisi ja vaimulikke.
Peapiiskop peaks olema hea teoloog – loomulikult ei saa temalt eeldada tipptasemel teadustegevust, aga ta peaks armastama ja edendama teoloogilist mõtlemist ja eneseväljendust oma kirikus, ilma selleta ei saa ta olla kiriku õpetuse hoidja ja eestkõneleja tänapäeva ühiskonnas.
217 vaimuliku hingehoiu korraldamisel ei aita üksnes peapiiskopi isiklikust karismast ja suhtlemisoskustest. Vaja oleks rakendada rohkem piiskoppe või moodustada meeskond mentoritest (vaimulikest juhendajatest), kes oleksid vaimulikele toeks nende professionaalses arengus ja usulises küpsuses.

5. Mis tagas kristluse elu- ja kasvujõu hellenistlikus kultuuris esimestel sajanditel? Kristlased teenisid abivajajaid (vaeseid), lõid uusi suhteid ja kuulutasid elu võidust surma üle. Küllap vajab ka meie kirik teatud orientatsioonimuutust extra muros – liiga palju energiat ja ressurssi on kulunud hoonetele ja kirikusisestele regulatiividele. Positiivseid märke sellest orientatsioonimuutusest on mitmeid: kirikukoolide ja -lasteaedade ning uute koguduste rajamine, väga hea kogukonnatöö just väikestes kohtades nagu Pilistvere või Risti jm.
Misjon ehk sirutumine inimese poole (nii kirikust väljaspool olija poole, et tuua teda Kristuse juurde, kui koguduseliikme poole, et aidata tal elada sügavamas osaduses Kristusega) peab olema meie kõigi, iga EELK vaimuliku ja töötegija ning kõigi kiriku asutuste töövaldkondade esmaseks ja läbivaks eesmärgiks.

Eeskujud
Eesti teoloogilisel maastikul on mind mõjutanud eelkõige Uku Masingu koolkond – nii tema kirjutised kui ka Masingu õpilased. Mind ristis ja leeritas Tallinna Jaani kirikus 1989. aastal Toomas Paul ning aastad tema jalge ees on kujundanud mind vaimses mõttes kõige rohkem.
Oma teiseks vaimulikuks õpetajaks pean Evald Saagi. Olen nendelt meestelt püüdnud õppida mõtlemise, uskumise ja elamise avarust.

Elu moto
Elada elusamat elu (Uku Masing).