Rakveres debateerisid peapiiskopikandidaadid

Käesoleva aasta novembris aset leidval EELK peapiiskopi valimisel osalevate kandidaatide esimene avalik debatt toimu Rakveres kristlikul noortefestivalil JäPe.

Spordihoonena kasutusel olevas Rakvere Pauluse kirikus tutvustasid oma seisukohti usuteaduse instituudi (UI) rektor ja Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander, Tartu Pauluse koguduse õpetaja, praost ja assessor Joel Luhamets, Viljandi Jaani koguduse õpetaja praost Marko Tiitus ning Tallinna Püha Neitsi Maar­ja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja, konsistooriumi kantsler Urmas Viilma. Samuti kandideeriv Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja, praost ning assessor Tiit Salumäe ei saanud ametitalituste tõttu debatil osaleda.
Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu palvel oli väitlust juhtimas Põhjaranniku ajakirjanik Teet Korsten.

Evald Sae jüngrid
Soojendusküsimusena kõlanud palvele kirjeldada oma tundeid pärast nii tähtsat otsust kandideerida ülemkarjaseks ütles Sander, et need on vastakad. Luhamets tunnistas teatud pelgu ja meenutas, et kui Andres Põder valiti peapiiskopiks, hoiatasid teda ametivennad Soomest, et nüüd oled sa üksi: «Juhil on palju neid, kes sulle rõõmsalt naeratavad, aga tegelikult pead seisma üksi Jumalaga. Aga nõrkuse tunne on vajalik, et selles ametis Jumala juhtimist otsida.»
Tiitus ütles, et tema tunne on väga hea – nagu pärast seda, kui ta 16 aastat tagasi pika kaalumise järel esitas avalduse pastoraalseminari astumiseks: «Kui avaldus oli konsistooriumisse viidud, polnud elus nii kerget tunnet olnud kui seejärel Toompea nõlvast laskudes.»
Palve peale tutvustada oma vaimseid eeskujusid tõi Tiitus esile Tallinna Jaani koguduse omaaegse õpetaja Toomas Pauli, professor Evald Sae ning Uku Masingu. Masingut Tiitus küll isiklikult ei kohanud, aga tema kirjutiste ja jüngrite kaudu tunneb temaga vaimusugulust.
Luhamets tõi mõjutajatena samuti esimesena välja Pauli, kellega elas 11 aastat samal ajal Saaremaal, samuti Eduard Salumäe, kelle juures oli praktikal: «Üsnagi palju on mulle eeskujuks innustunud, aktiivseid, särasilmseid koguduseliikmeid. Vaimulikud on oma tööde ja filosoofiatega, aga siirast usku ma näen koguduseliikmetes ja sealt saan tuge.» Sander tõi peamise eeskujuna välja Sae: «Eeskujuks just see, et mees, kes tegelikult teadis väga palju, säilitas lihtsuse, sõbralikkuse ja kontakti kõigega.» Ka Viilma nimetas eeskujuna Saagi.
Küsimuse peale, mida kandidaadid teeksid peapiiskopina, et peatada trendi, mille järgi EELK liikmete arv on languses, kostis Sander, et juba JäPe noorte seltskond tekitab tulevikuusku: «Prohvet Hesekiel räägib karjasest, kes otsib oma karja üles. Meil on ka «kadunud», kõrvale jäänud hingi – need tuleks üles otsida. Ja muidugi missioon, sõnakuulutus, oma elu eeskuju.»
Luhamets tõi luterliku kiriku tagaplaanile jäämise võimaliku põhjusena välja selle, et segastel aegadel pääsevad domineerima need, kes enim müstikale rõhku panevad: «Aga meie kiriku väärtuseks on usulise hariduse andmine. Igasugune noorsoo kristlik kasvatus on see, mis võib päästa.»

Nagu algkoguduses
Tiitus arvas, et arvnäitajate langus kestab ja rahvakiriku aeg on lõplikult läbi: «Pigem sarnaneb kiriku olukord alg­kristluse ajaga, kus elati pluralistlikus ühiskonnas ja kus kirikusse kuulumine eeldab väga selget isiklikku otsust. Inimesel peab olema vabadus – nagu kadunud pojal oli.
Nimetan ka oikumeenilist koostööd – edetabelid, kummal on rohkem liikmeid, kas ortodoksidel või luterlastel, ei ole kõige olulisemad; enam ei identifitseerita end ühe kindla kogudusega, vaid liigutakse mööda erinevaid kogudusi, kus Jumala vaim teeb oma tööd.»
Viilma tõi välja, et kui eestlasi käis laulupeol 200 000 ja meid nimetatakse laulurahvaks, siis jõulude ajal käib kirikus kaks korda rohkem inimesi – asi polegi nii hull, «peame vaatama asju erineva nurga alt».
Kas väikses Eestis peaks praegusel ajal teoloogilise hariduse jagamine olema dubleeritud? Viilma leidis, et olukorras, kus Tartu ülikooli usuteaduskonda tahetakse teiste teaduskondadega liita ja UI on saamas tähtajatut tegevusluba, on UI üks vastava hariduse lipulaevadest.
«Täna võib usuteaduskonda astuda inimene, kes ei usu Jumalasse. Ma ei ole kindel, et me tahame ühel päeval oma kirikusse vaimulikuks, peapiiskopiks saada inimest, kes ütleb, et ta tegelikult Jumalasse ei usu. Need, kes tulevad UIst, peavad ütlema jah ja aamen oma usu kohta,» ütles Viilma.
Tiitus tunnustas mõlemat kooli, lõpetanuna UI ja olles TÜs doktorant: «See on ka talupojatarkus, et kõiki mune ei pea panema ühte korvi. Ja meil pole võimalik kirikuna TÜs toimuvat mõjutada.»
Luhamets leidis, et kirikus ei saagi järske muudatusi teha, aga kui riik võimaldab akadeemilise teoloogilise hariduse edendamist, annaks ta selle TÜ kätte ja UI osa oleks alghariduse andmine ja pastoraalseminari läbiviimine. UI rektor Sander rõõmustas, et kõik oluline on öeldud ja «otsus hoida oma kooli uksed avatuna on olnud prohvetlik».

Haldusreform
Viru praost Peeter Kaldur tuli välja ideega, et praostkond vajaks haldusreformi. Kas EELK vajab samuti haldusreformi?
Sander leidis, et kui langustendentsid jätkuvad, on haldusreform paratamatu, aga olulisem on tema arvates praostide tasand: «Nad toimivad kui osakonnajuhatajad, kirikuvalitsuse käepikendus, aga kirikuõiguse järgi peaksid esindama pigem koguduste õpetajaid. Ennem vajaks reformi ülemine ots. Minu nägemuse järgi võiks ka piiskoppe olla rohkem.»
Luhamets arvas, et kogudusi võiks rohkemgi olla, kui praeguse seisuga on: «Igas koguduses on aktiiv. Kui need kokku panna, likvideerime kohapealse initsiatiivi. Tegelikult koosneb ka suur kogudus paljudest väikestest kogudustest – seal on laulukoorid, piiblitunnikülalised, need, kes Taizé palvusel jne. Rahvast voolab ning linnakogudused võiksid suuremaks ja tugevamaks saada. Linnakogudused võiksid maksta palka ja linnakoguduste vaimulikud võiksid teenida maakogudusi.»
Tiitus leidis, et haldusreformi on küll vaja: «Aga ma ei räägiks liitmisest-lahutamisest, pigem peaksid tegema kogudused koostööd. On kogudusi, kus pole laste- ega noortetööd, kus aastas on 1–2 ristimist. Võiks küsida, mis on sealne initsiatiiv. Pigemini on küsimus, kuidas seda initsiatiivi suurendada, korraldada teatud töövaldkondi suurema piirkonna koostöös. Praegu proovib iga vaimulik toime tulla absoluutselt kõigega: olla majandusjuht, liturg, jutlustaja, laste- ja noortetöötegija. Aga inimeste anded on erinevad – saaks teha palju paremini koostööd.»
Viilma arvas, et inimesi tuleb maale tagasi tuua, aga see on riigi ülesanne: «Inimesi tuleb teenida seal, kus nad on. Kes kirjutab aruande teenimise kohta, kuhu see aruanne saadetakse ja kes numbrid lõpuks kokku liidab, tuleb võibolla ümber vaadata. Kohtades, kus inimesi teenitakse, tuleb neilt ära võtta koormus, mis pole seotud inimeste teenimisega. Seda võib nimetada haldusreformiks, aga ei tohi sulgeda inimeste tegevust.»
Hiljem selgus, et kristlikul noortefestivalil JäPe toimunud peapiiskopi varivalimistel sai kõige rohkem hääli Urmas Viilma.
Teet Korsten

Peapiiskopikandidaadid

Joel Luhamets, Tartu Pauluse koguduse õpetaja
Tartu praostkonna praost alates 1997.
Sündinud 19. märtsil 1952.
Ordineeritud 6. septembril 1978. Kirikuvalitsuses 1990. aastast.

Marko Tiitus, Viljandi Jaani koguduse õpetaja
Viljandi praostkonna praost alates 2007.
Sündinud 6. septembril 1971.
Ordineeritud 2. juulil 1999.

Tiit Salumäe, Haapsalu koguduse õpetaja
Lääne praostkonna praost alates 1992.
Sündinud 25. detsembril 1951.
Ordineeritud 5. oktoobril 1975.
Kirikuvalitsuses 1994. aastast.

Ove Sander, Nõmme Rahu koguduse õpetaja
EELK Usuteaduse Instituudi rektor alates 2012.
Sündinud 4. mail 1970 Tartus.
Ordineeritud 16. jaanuaril 1991.

Urmas Viilma, Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja
EELK kantsler alates 2008.
Sündinud 13. augustil 1973.
Ordineeritud 2. mail 1993.
Kirikuvalitsuse liige alates 2005.