Urmas Nagel: Usk peab olema praktiline

Jaanuaris Roostal toimunud vaimulike konverentsil valiti EELK aasta vaimulikuks Võru praostkonna praost ja Räpina koguduse õpetaja Urmas Nagel.

Telefonis tunnustusest kõneldes on Urmas Nageli hääles kuulda siirast rõõmu. Räpinas koguduse majas jääb ta sõnades tagasihoidlikumaks: «On tore, kui inimesed lepivad sinuga ja leiavad, et oled midagi andnud. Arvan, et ka Keila koguduse õpetaja Marek Roots, kellega tiitlit jagasime, ei arva, et olemegi EELK selle aasta parimad vaimulikud. Praegu oli lihtsalt meie kord.»
Tiitliga kaasneb raha toetusfondilt palverännakule minemiseks. Ehk pärineb Nageli rõõm ka võimalusest kauaigatsetud vaimne rännak teoks teha. Algne püha maa külastamise soov on muutunud.
«Küsisin enda käest, mida kõige rohkem tahan. Vastuseks sain: üksi rändamine, kirjutamine, mediteerimine. 54aastaselt ei tee seda seljakotiga, aga siiski selliselt, et jätan Jumalale tegutsemiseks ruumi. Sihtpunkt on Roomast läbi Pariisi Taizé kloostrisse. Küll jõuan ka pühale maale!» selgitab Urmas Nagel oma valikut.

Roostal toimunud vaimulike konverentsi teemaks oli vaimulik amet. Mindi sügavuti selle ameti olemusse. Kes on sinu jaoks vaimulik?
Urmas Nagel: Olen aastatega oma arusaamu vaimuliku ametist muutnud. Praegusel individualistlikul ajal on vaimulik eelkõige teejuht ja kaasteekäija. Näen, kui viljakas on kodukülastus või vestlus, sakramendi jagamine, ka teraapia. Järjest enam olen veendunud, et usk peab olema väga praktiline.
Inimesele tuleb anda kala, mis sest, et Hiina vanasõna teistpidi ütleb. Ta peab midagi saama, mõtlen siin kõige laiemat kiriku armuvahendite spektrit, näiteks kodu õnnistamine jne. Ka Jee­sus, kui inimene tema juurde tuli, ei arutlenud pikalt, ta tegi midagi.
Leian, et inimesele tuleb peale armuvahendite anda midagi lisaks … olen selle leidnud meditatsiooni praktikates. Anselm Grüni lugedes jõudsin mõtteni, et vaimulik võiks rohkem tunda inimese psühholoogiat. Olengi end selles valdkonnas täiendanud. Minu huvi on Jungi ja tema koolkonna vastu. Õppisin isegi ühel kursusel ühte psühholoogia meetodit, mis on aidanud mind eriti hingehoiutöös.

Kuidas tundub, kas tänapäeva inimeste küsimused on muutunud?
Jah, inimeste küsimused on muutunud sügavamaks. Varem tuldi rohkem isikliku elu probleemidega, nüüd küsitakse elu ja surma, usu ja Jumala järele. Ja selle taustaks pole üksnes ärevad ajad maailmas ja islami kultuuri pealetung.
Inimese juurde lihtsalt kuuluvad põhiväärtuste küsimused. Mulle tundub, et praegusel hetkel on selliseid küsimuste esitajaid palju. Inimesed otsivad. Annaks Jumal, et nad otsiksid ka kiriku juurest.
Mõnikord kujutatakse aega, kus elame, väga tumedates värvides – massikultuur jne. Kes selle vastu saaks? Mäletan ka nõukogude aega ja uue Eesti algusaastaid, minu meelest polnud siis vaimsed teemad sellise jõuga esiplaanil kui praegu. Julgen noorsoo peale vaadata optimistlikult.

Milline oleks ideaalne kogudus?
Ideaalne kogudus ongi see, kus vaimulik parajasti teenib. Vastasel juhul oleks tegu sekti või sõpruskonnaga ja see on hoopis midagi muud. Koguduse ehedus ja põnevus tulenebki sellest, et inimesed on erinevad, sünergia tekib Kristuses. See on fenomenaalne, isegi müstiline.

Elus ja ametis toetume vaimsetele teejuhtidele. Kes on sind mõjutanud?
Kindlasti Jaanus Jalakas, kes kutsus mind Hiiumaal vaimulikule tööle. Augustis saab 25 aastat esimesest jutlusest Käina koguduses. Olulised vestlused sai peetud Emmastes pensionipõlve pidava õpetaja Guido Reinvallaga ja tol ajal Hiiumaal tihti käiva Evald Saega. Tegin mitmed eksamidki taksos Evald Saele pühapäeval ühest kogudusest teise sõites. Oma tagasihoidlikul ja palvemeelsel moel oli väga toetav tollane Saarte praost Elmar Reinsoo.
Vaimsed eeskujud on olnud igavikuteele siirdunud vend Roger Taizést, isa Stanislovas Leedust ja paavst Johannes Paulus II. Eestis oli julgustajaks Jaan Kiivit juunior.

Küpse isiksuse tunnuseks võiks olla ka enesekriitika. Millised on sinu nõrkused, millega võitled?
Mis seal salata, ma pole väga praktiline inimene. Mulle meeldib loomingulisus. Vahel praktiline elu kannatab seetõttu. Veel – ma ei ole väga põhjalik, kipun pigem inspireerima, asju algatama, innustama. Olen protsessi inimene. Pean endale vahel meelde tuletama ja palvetama selle eest, et ma ei unustaks ära, miks üks või teine asi toimub.
Räpinas olen õppinud ülesandeid jagama. Teenimine Hiiumaal soodustas pigem üksitegemist, mis on ka mu loomuses. Olen olnud rõõmuga valmis 12tunniseid tööpäevi tegema. Ent saan aru, et see pole asja sisu. Räpina koos märkimisväärse vabatahtlike hulgaga on aidanud mõista, et ongi hea ülesandeid jagada. See on ajapikku tulnud.

Kuidas tundub, kas kirik peab kaasajastuma?
Uudsus ei tohiks tähendada üksnes interaktiivseid lahendusi. Kirik peaks palvetama, et inimene saaks mitmekülgselt teenitud, tuleb leida ka uusi viise, mis osutuvad sageli unustatud vanadeks. Sisu peaks dikteerima vahendeid.
Küsimus pole kodulehtedes, vaid oskuses minna inimese juurde. Ma ei usu virtuaalse kiriku võidukäiku. Olen sügavalt veendunud, et nüüdisaja kiriku üks ülesandeid on inimesele meelde tuletada, et nad on lihast ja luust, et koosolemine tähendab sünergiat. Internet ei asenda, vaid annab lisavõimaluse neile, kellele kiriku lävepakk on liiga kõrge.

Soovid midagi lisada?
30 aastat tagasi poleks suutnud seda öelda, praegu olen sügavalt veendunud, et elame äärmiselt ohtlikus maailmas, ja peateemaks on rahu. Palvetamine rahu eest peaks praegu olema meie, kristlaste peateema.
Kätlin Liimets

Urmas Nagel
Sündinud 6. septembril 1960 Tartus
Ordineeritud diakoniks 4. mail 1992
Ordineeritud aseõpetajaks 7. aprillil 1993
Antud õpetaja õigused 22. veebruaril 2000
Teeninud Käina, Emmaste kogudust
Alates 2000. a Räpina koguduse õpetaja, Mehikoorma koguduse hooldajaõpetaja
Vaimulike konverentsi juhatuse esimees alates 2014. aastast
Abielus. Kaks poega ja kaks tütart