Tundes rõõmu hea sõnumiga muusikast

Anne-Mai Salumäe öökapil seisab ootevalmis noodipaber, kuhu oleks ootamatu inspiratsiooni korral võimalik ka keset ööd märkmeid teha. Eesti Kiriku praktikant Tartu ülikooli usuteaduskonnast Doris Diana Orr uurib kirikumuusikult, mis innustab jätkuvalt musitseerima.

Millal tekkis ja millest sai alguse huvi muusika vastu?
Anne-Mai Salumäe: Muusikaarmastus sai alguse lapsepõlvest. Minu ema oli väga musikaalne. Oleme kõik emasse, mina ja mu vennad. Isa oli Siberis. Olen kasvanud vennastekoguduse rüpes, kus käisime emaga palvetundides. Seal mängiti pilli, laulis külakoor, kus osales ka ema. Siis olin üks suur kõrv ja kodus mängisin neid laule järele.
Mul oli oma väike harmoonium. Palvemajast kingiti mulle tsitter, see on kandlesarnane keelpill. Ka meie kodus peeti mõnikord palvetundi. Kord tuli sinna Hageri õpetaja, kelle talaar nii uhkelt lainetas. Siis mõtlesin, et kunagi tahan saada pastori naiseks. Nii et juba lapsepõlves otsustasin, et tahan saada kirikutööle ja pastorile mehele, ning nii see läkski.

Kuidas kulges tee muusika juurde?
Lapsepõlvekodus soositi minu muusikaarmastust. Lapsepõlves lõin ka laule, kuid neid ei pandud kirja. Mäletan, et laulsime emaga duetti «Lapsepõlve paradiis». Koolilapsena Tallinnas avaldasin soovi minna lastemuusikakooli kannelt õppima. Nii õppisingi seal viis aastat. Kuid kandleõpetaja ütles, et sellel pillil ei ole tulevikku, ning soovitas minna edasi Georg Otsa kooli koorijuhiks õppima. Minu eeskuju oli sel ajal Hageri vennastekoguduse koorijuht Hilda Mänd.
Otsa koolist läksin edasi konservatooriumi, kuid see jäi pooleli. Olin kohanud oma tulevast abikaasat Ivar-Jaak Salumäed, kellega peagi abiellusin ning kolisime Saaremaale – olin ju oma pastorit nii kaua oodanud. Saaremaal sündisidki minu esimesed laulud, siis kui tütrest sai koolilaps: «Lapse jõuluõhtu palve» ja «Kodusaar». Juhendasin mõlema lapse klassis lauluringe, sellest ajast on pärit ka «Klassiõhtulaul». Meie mõlemad lapsed on musikaalsed. Tütar Ene on orelikunstnik, poeg Erik on laulnud ansamblis Vox Clamantis.

Mida looming teile pakub, kas see annab tuge rasketel hetkedel või tegelete sellega pigem rõõmsas meeleolus?
Mitmed laulud olen kirjutanud pereliikmetele, need on küll sündinud rõõmsa meelega. Minu ämm oli väga hea solist, temale kirjutasin laulu «Jõuluõhtul». Pojale kirjutasin laulu, kui ta hakkas juba 40 saama. Olime abikaasaga Soomes, laulu pealkiri on «Usk, lootus, armastus».
Mul on kaks lapselast, Erik Richard ja Georg Jakob, kes õpivad tšellot ja viiulit, ka neile kirjutasin laulud, mis on teises laulikus. Oma emale mõeldes kirjutasin laulu «Laulsid õhtul tiiva alla». Armastan väga suguvõsa kokkutulekuid korraldada. Kotka linnas Soomes tegin laulu neile kokkutulekutele mõeldes, nii sõnad kui viisi kirjutasin ise.
Soomes oleme palju viibinud, sest Tallinna Toomkogudusele tekkisid Helsingis ja Turus sõpruskogudused, kuhu abikaasat kutsuti jutlustama ja mind toomkoguduse kooridega laulma. Olen ikka öelnud, et ükski suvepuhkus ei ole õige puhkus, kui me ei ole vähemalt ühte päeva Soomes veetnud.

Kuidas valite laulusõnu, millele muusika kirjutate?
Ma vaatan kindlasti, et oleks sõnum, ka lastelaulude puhul. Olen kirjutanud laule Arved Pauli, Elga Oidekivi, Laine Villenthali ja teistegi tekstidele. Virve Osilal on sügavad tekstid. Tema sõnadega lõpetan kolmanda lauliku. Sellel viimasel laulul on väga sügav tekst, see puudutas mind väga.

Kas abikaasa Ivar-Jaak Salumäe on teile mõne laulu kirjutanud/pühendanud?
Meie kihlusepäevaks kirjutas ta mulle laulu ning andis selle üle Kuusalu pastoraadis. «Õhtulaul» pühendusega oma väljavalitule. Ühe on ta veel kirjutanud – «Elu on kui meri» –, mille suhtes tütrega vaidleme, kas see on kirjutatud mulle või tütrele. See on «Kiriku laulu- ja palveraamatus» (336) avaldatud. Kui meie esimene laps sündinud oli, kirjutas abikaasa laulu ja tõi haiglasse, pühendusega «oma kallile kaasale, keda suure igatsusega koju ootan koos väikese Enega».
Olen elanud musikaalses kodus nii lapsepõlves kui pärast abiellumist. Kõiki minu abikaasa vaimulikke koorilaule on lauldud ning neist lauludest valmis kogumik «Elu on kui meri» käesoleva aasta 19. veebruariks – laste kingitusena.

Olete oma kolme laulude kogumiku kaane ka ise illustreerinud. Kuidas tekkis huvi maalimise vastu?
Viimastel aastatel on mulle hakanud meeldima naivistlike piltide maalimine. See huvi sai alguse lapselapse pühapäevakoolitunnis. Õpetaja soovitas mul ka proovida, alguses olin vastu. Kuid siis ikkagi tegin ühe pildi ja hakkas meeldima! Varem ei olnud mul üldse kunstiga tegemist. Olin selline laps, kellele ei meeldinud joonistada, parema meelega laulsin ja mängisin pilli. Tunne, et tahaks maalida, tuli seal pühapäevakoolis. Mäletan seda tunnet ja pilt on mul siiani raamituna alles, sellest sain inspiratsiooni.

Teil on kolm laulikut, mida olete jaganud perele ja sõpradele. Kas te ei ole mõelnud oma loomingut laiemalt avaldada?
Oma laulud olen andnud kirikumuusika liitu, ühe ka kooriühingusse. Mõtlen, et nii palju on häid heliloojaid ning minu laulud on liialt lihtsad. Olen ise olnud koorijuht ning koorid on kirikutes väikesed (näiteks mõnikord on ainult üks meeslaulja). Olengi kirjutanud vastavalt sellele, kui palju kooris lauljaid on.
Kõige rohkem on minu laule laulnud Tallinna Toomkoguduse koor Laudate Dominum. Kokku olen kirjutanud 103 laulu, 39 neist on lastelaulud. On ka üks muusikal «Vintsel-vantsel vanaema» lastele. Seda on Viljandi koolis mitu korda ette kantud. Olen osalenud Roman Toi nimelisel kirikulaulude-koraalide konkursil 2007. aastal, kus kaks minu laulu said tänukirjad. Pühapäevakooli ühenduse poolt välja antud laulikuis on kuus minu laulu.
Palju olen leerilastele kirjutanud ja igas koguduses, kus töötanud olen, leerilapsed ka koorina laulma pannud. Leeritundides olen õpetanud koraale ja liturgiat abikaasa kõrval, kes räägib põhiosa. Liturgiat õpetades kuulan ära leerilaste oskused. Neist kooridest on tuldud ka kirikukoori laulma. Ise hakkasin Tallinna Jaani kiriku kooris laulma 15aastaselt ning 16aastaselt käisin seal leeris, see oli 1959. aastal.

Olete elanud erinevates Eestimaa paikades. Milline neist on teile kõige südamelähedasem?
Olen sellele mõelnud ning arvan, et Kuressaare on kõige rohkem mõjutanud. Sinna läksime noorte inimestena ja rajasime kodu, sündisid lapsed. Kui tütar hakkas kuueaastaselt lastemuusikakoolis viiulit õppima, öeldi, et tal on absoluutne kuulmine, ning soovitati panna Tallinna muusikakeskkooli, kuid Saaremaal elades ei olnud seda võimalust. Ei tahtnud teda kodunt ära anda, kuigi oli kahju, et ei saanud minna.
Sellepärast ei olnud Saaremaalt lahkumine nii raske, kui kolisime Viljandisse, kus lapsed läksid muusikakooli. Enest saigi professionaalne muusik, ta on õppinud koorijuhtimist ja orelit ning Soomes kirikumuusikat. Poeg Erik on õppinud tšellot, kuid tema ei ole muusikaga edasi läinud. Ta on erialalt jurist, kuid laulnud paljudes koorides. Minia Karin laulab Eesti Filharmoonia kammerkooris.
Viljandis elades asutasin gospelansambli Hingeleib. Laulsime soome kirikunoorte laule – abikaasa tõlkis ning mina tegin seaded. Ansamblipillideks oli kaks kitarri ja süntesaator, lauljaid 10. Kui esimest korda esinesime, kartsin, et rahvas läheb kirikust minema, ikkagi uutmoodi muusika, aga kõigile meeldis! Viljandi kirikusse asutasin ka suure lastekoori, kuid minu pikaaegne unistus oli samuti poistekoori loomine. 1990. aastate alguses Tallinna minnes sai toomkirikus see täidetud.

Kui palju praegu muusikaga tegelete?
Kogu aeg. Olen neli aastat laulnud naiskooris Vanaemad. Olen neile laule kirjutanud ja ise seadnud, enda laule ka juhatanud. Muusika on osa minu igapäevaelust. Mõnikord kirjutan öösiti, kui inspiratsioon tuleb, sellepärast on öökapil alati noodipaber. Inspiratsiooni jagub, eriti palju saan seda lapselastelt. Vahel musitseerime kogu perega. Suguvõsa kokkutulekutel samuti, need ei lähe kunagi ilma lauluta.
Doris Diana Orr

Anne-Mai Salumäe
(snd Lillepea)
Sündinud 2.12.1942 Tallinnas.
Õppinud koorijuhtimist ning orelit.
Töötanud EELKs aastail 1965–2001 koorijuhina ning organistina Kuusalu, Kuressaare ja Viljandi Pauluse koguduses ning aastail 1990–2010 Tallinna Toomkoguduses koorijuhi ning kantseleiametnikuna.
On kirjutanud üle 100 laulu. Ilmunud kolm laulude kogumikku.
Laulatatud Ivar-Jaak Salumäega 16. juulil 1966.