Teie olete … sool ja valgus

Mt 5:13–16
Kes need on, keda Issand maa soolaks ja maailma valguseks nimetab, ning mida see kõik õieti tähendab? Meie ajal otsib inimene sedalaadi arusaamatustega kohtudes abi internetist. Otsingumootor valla ja uurima, mis on «maa sool».
Esimeste seas on kohe «eesti keele seletav sõnaraamat», mis teab öelda: «maa sool – õpetaja (või muu haritlane, ka haritlaskond) kui (maa) vaimuelu edendaja, vaimne juht». Lisaks selgub, et üle riigi antakse välja ka samanimelisi preemiaid kultuurielu edendajatele. Selge sott.
Nüüd siis teame, kes nad on, see maa sool. Kuid oot … Issand vist siiski ei ütle «nemad», vaid «teie». Ütleb seda justkui oma vastes Moosese dekaloogile, mäejutluses, kõigile oma kuulajaile. Neile, kes tõesti tahavad tema sõna kuulda ja selle järgi ka elada. Kas ehk meilegi? Loodetavasti. «Teie olete maa sool.» Vahel küll tahaks ehk vastutust teistele veeretada ja öelda «nemad». Need teised seal, tublid inimesed, nemad on maa sool. Las teevad ja vastutavad! Tunnustame neid ja tunneme rõõmu, et keegi ikka teeb ja on … Kuid seda luksust meile ei lubata. Ristiinimene ei ole kutsutud pelgalt pealtvaatajaks.
Issand ei ütle ka «olge» või «saage» maa soolaks ja maailma valguseks. Tema sõnad ei ole käsk, vaid pigem sedastus; kirjeldus sellest, milline on tema jüngrite roll maailmas. Ülo Vooglaid on ikka rõhutanud, et oma rolli siin elus tuleb hästi täita, mitte mängida.
Peagi toob usupuhastuspüha meieni meenutuse sellest, et Jumala armu ei saa keegi meist rohkem ära teenida kui laps oma vanemate lapseks olemist. «Isa, ema, mida ma peaksin tegema, et olla teie laps? Äkki on kusagil mingi kursus või metoodika? Mingid normid, mida täita?» Kas kujutleme niisugust küsimust? Vaevalt küll. Kuid ometi küsivad mõnedki ka aastaid pärast ristimist seda Jumalalt, justkui polekski nad ristimise läbi Kristuses Jumala laste perre vastu võetud, Jumala poolt adopteeritud ja pärijaiks ülendatud. Kui sa oled ristitud kolmainu Jumalasse, siis oled sa uuesti sünnitatud Jumala lapseks! Nüüd aga on küsimus hoopis see, mida iga normaalne laps mingil moel aeg-ajalt endale või oma vanematelegi peaks esitama: «Kuidas saan ma olla hea laps?» Kuidas saan ma rõõmu teha oma Isale, kes mind nii väga armastab?
Issand ei öelnud: «Teie olete maailma komm!» või: «maasikamoos». Ristirahva osaks on olla sool ja valgus, Kadumatu kandjad kaduvuse kiuste, Elu elajad loiduse ja lagunemise keskel.
Issand ei räägi meist mitte maitseainete kontekstis ning ma kaldun arvama, et ka sool kui libeduse tõrjeks kasutatav vahend ei meenunud Issanda algseist kuulajaist kellelegi. Pigem võisid nad kuulda Jeesust lausumas umbes nii: «Teie olete külmutuskapp. Aga kui külmkapp ikka päris rikki läheb, ei kõlba ta muuks kui utiliseerimiseks.» Toiduainete sissesoolamine nende roiskumisest hoidmise eesmärgil ei ole ju meile tänapäevalgi võõras asi.
Nagu külmutuskapp piima ja pasteeti riknemast hoida aitab, nii on kristlastegi roll hoida oma olemasolu ja eluviisiga seda maailma, milles elame, riknemise eest. Võiks lausa öelda, et kui näeme enda ümber probleeme vaimsete kliimamuutustega halvemuse poole, siis aitab selle vastu see, et kristlased on julgelt soolased – häbenemata Jumala lapsele kohast elu elades. Vajadusel tõesti ka «imelikud» olles.
Sool ei ole eesmärk omaette, vaid tähtis on tema mõju ümbritsevale. Supile annab maitse, tee teeb käidavaks, soolaliha söödavaks ka siis, kui soolamata liha juba ammu vängelt haiseks. Ning sama on lugu ka valgusega.
«Teie olete maailma valgus.» Valgus üksi on hirmus asi – võib meid hõlpsasti päris pimedaks teha. Vaadates palja silmaga lähedalt keevitustööd või päikest pilvitus taevas, võime kergesti oma silmi kahjustada. Kuid valgus peegeldumas olenditelt ja esemetelt meie ümber, mitte enam asjana iseeneses, vaid omamoodi maailma mõtestajana – see on hoopis teine asi. Valguse olemasolu annab asjadele tähenduse, mida kobamisi otsides võikski mõistatama jääda, ning vabaduse rahulikult toimida, ilma et peaks kartma igast trepist alla pudeneda.
«Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas,» ütles Issand.
Kristlased on tihti ainus piibel, mida nende kaasinimesed loevad. Nende käitumise, suhtumiste, olemise järgi langetavad teised otsuseid ka Jumala kohta, keda sa esindad. Ei piisa sellest, et meie koguduse õpetaja või peapiiskop Urmas on maa sool ja maailma valgus. Iga kristlane on seda oma kutsumise ja loomu poolest. Selle elu elamine ei nõua meilt suurt rahakotti, küll aga suurt, Jumala Vaimule avatud südant.
Palugem Jumalalt päev-päevalt armu elada nõnda, et inimesed meie häid tegusid nähes ülistaksid meie Isa, kes on taevas, ja näeksid tulla tema ligi.

 

 

 

 
Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja