Puhka rahus, kohtume veel!
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 3. veebruar 2016 Nr 5 /
«Kohtumiseni ülestõusmises», oli kirjutatud Tartu Ülikooli usuteaduskonna 1991. aastal alustanud kursuse leinalindile, mille koos pärjaga Urmase kirstu juurde tõime. Sõpra viimsele teekonnale saates põimisime oma järelhüüdu mõtte, mis ainsana ängistavas reaalsuses lohutust pakkus. Ja ikka oli raske. Leppida mõttega, et Urmast enam pole. Seda muhedat olemist, terast mõistust ja laia teadmisteringi, mis Urmasest Urmase tegi. Et on lahkunud õpinguaastatest lähedaseks saanud inimene. Jäänud on vaid mälestused ja Urmase vaimne pärand, tõlked, artiklid, kirjutised.
Domineerivad värvid olid kirikus valge, must ja roheline. Valged olid lilled ja altarikatted, rohelised leinapärgade kuuseoksad ja mustad vaimulike, keda ametivenna matustele üle Eesti oli uskumatult palju tulnud, ametiriided. Kust kõik need talaarid välja võeti, imestasin. Ka peapiiskopi mantel oli must ning piiskopid kandsid talaaril praostikraed. Mäletame Urmase käsitlust vaimuliku ametiriietusest, mis ajuti lahvatavasse talaar versus alba vaidlusse jahutust tõi. Vaherahu tooja oli ta teisteski küsimustes. Mitte üksnes kirikupoliitilistes ja maailmavaatepõhistes, vaid ka päris inimlikes, isiklikes. Vahel piisas vaid tema pilgust, et tunda jaksu edasiliikumiseks. Väike eneseiroonia ja sõbralik tögamine oli võtmeks, mis aitas tal ka komplitseerituma olukorra kreenist välja tuua. Kuulates peielauamälestusi, tuleb välja, et see on paljude kogemus.
Oma põrmule sai Urmas väärika rahupaiga Tartu Vana-Jaani kalmistul, kus lähimaks naabriks Uku Masing ja vaid paariminutilise jalutustee kaugusel mõttekaaslane Pille Valk, kellele Urmas kuus aastat tagasi unustamatu mälestuskõne ütles. Nüüd on Raadile senisest rohkem asja, mõtlesin nukralt sarnaselt paljudega Urmas Petti kalmul näärikuu viimasel päeval.
Liina Raudvassar
