Hannes Võrno otsib andestust, et eluga edasi minna

Eesti Kirikule antud intervjuus kinnitab Tallinna piiskopliku toomkoguduse nõukogusse kuuluv Hannes Võrno, et palub andeks kõigilt, kellele ta mõtte, sõna või teoga on haiget teinud.

Oled olnud tegev väga erinevates valdkondades ja palju aega üldsuse pilkude all. Mida tähendab olla avaliku elu tegelane?
Avaliku elu tegelane tähendab justkui seda, et sa oled kõigi omand. Kõigil on õigus arvamusele sinu suhtes, kõigil on õigus seda ka välja öelda. Olgu oma nime all või anonüümselt. Saan sellest mingi piirini aru, aga oleksin ebaaus, kui ei ütleks, et see ka häirib. Selge on see, et avaliku elu inimese kuvandit on kerge tekitada, aga ka kerge lõhkuda. Kuvand, mis on sulle omistatud, ei ole enamasti kestev ega objektiivne.

Millise kuvandiga endast rahule jääksid?
Püüan olla aus ja otsekohene. Soovin olla hea õpilane ja tahan olla hea õpetaja. Õppides õpetada – see võtab suuresti kokku minu olemuse. Tahan olla oma poistele hea isa ja oma inimestele ustav kamraad. Neile, kes mind oma sõbraks peavad, olen truu surmani.

Sinu tööriistaks on olnud sõna. Sõnaga saab üles ehitada, aga ka lammutada, haiget teha, tõde kallutada.
Sõna jõud on tohutu. Mida rohkemate sõnade tähendust tead, seda võimsam oled ennast väljendama ja selle kaudu mõju avaldama. Eesti keeles võib ühel sõnal olla väga erinev tähendus. Näiteks sõna „patt“. See märgib süütunnet, viga, eksimust, pahategu. Aga sama sõna tähendab ka seisu males, kus ühel osapoolel puudub võimalus järgnevaks käiguks. Täpselt sama kirjapilt, samad tähed, aga hääldamisega saab erineva tähenduse. Kui ajaleheartikkel saab pealkirja „Võrno hingel on patt“, siis jääb küsimus, mida soovitakse öelda.

Meedia on sinu eraelu luubi all võtnud. Kuidas seda kommenteerid? (Hannes Võrno lahkuminek oma kauaaegsest elukaaslasest, kahe poja emast Häli Veskarust pälvis ajakirjanduses kriitilise kajastuse – L. R.)
Kokkuvõtlikult ütleks, et see on teatud huvigrupi vooglaim. See on laim, mis lastakse kuskilt kraanist voolama ja voolab nii kaua, kuni paagis ainest. Oluline on sealjuures teada, et mitte keegi ei saa kindel olla, et tema pole järgmine, kes rahaahne meediakahuri ette satub.
Kahju on, et selleks kasutati ära Hälit, keda ma siinjuures ei süüdista. Ma hoolin Hälist kui oma laste emast ja soovin, et ta saaks oma eluga edasi minna ja oleks õnnelik.

Mida see lugu sulle õpetas?
Olen õppinud ja läbi kogetu selgeks saanud, et inimesed peavad omavahel rääkima. See kipub ununema ning võib viia saatuslike tagajärgedeni. Rääkima peab nii head kui halba. Selline eneses hoidmine ja varjatud kannatamine ei ole õnneliku kodu osaks.

Mis on elus oluline?
Kõige olulisem on, et sul on naisena kõrval sõber, keda saad nimetada hingesugulaseks. Kellega koos reisides võid öö mööda saata ka raudteejaama puupingil. Samas oled valmis tema nimel müüma ülikonna, et pakkuda võimalust elada vaid üks öö viietärnihotellis. Et oleks inimene, kellega koos võtta vastu nii rõõme kui riske. Jagada nii hüvesid kui kannatada puudust.

Millist suhtumist oled ajakirjanduses negatiivse tähelepanu keskmesse sattudes kogenud koguduses?
Kogudus on suur ja küllap on liikmete hulgas ka erinevat mõistmist. Need, kes mind paremini tunnevad, võtavad seda ühe meedialoona, mida tuleb kriitiliselt võtta, ning tundes mind, teavad nad ka õiget lugu. Samas on kindlasti neid, keda ajalehtedes loetu on jahmatanud. Kogudus ootab selgitust.

Mida oled valmis kogudusele ütlema?
Olen valmis ütlema inimestele siiralt – nii koguduseliikmetele kui teistele, et andke mulle andeks. Kui olen eksinud kellegi vastu, siis palun andke andeks. Mul on kahju. Päriselt ka. Ma tahan edaspidi teha oma asju paremini. Uskuge, ma lähen õiget teed. Ma tean, milline on õige tee.

Seega, sa tunnistad süüd ja palud andeks?
Kõigile, kes on saanud minu tõttu haiget ja kellel nüüd hinges pettumus või kurbus, neile ütlen sügavalt südame põhjast, häbenemata silma vaadates: andestage mulle, palun. Olen kõigi ees aus ja võrdselt väga tänulik, kui suudate andestada ning lubate mul targemana ja kogemuse võrra rikkamana oma eluga õigesti edasi minna. Eksimustest õppinuna ja leppimisest muutununa.

Armulauaga jumalateenistuse osaks on koguduse ühine patutunnistus ja vaimuliku poolt andeksandmise kuulutus. Kuidas see liturgia osa sind puudutab?
Missa patutunnistuses on kohad, mis mulle iga kord erilise tähendusega tunduvad. See sõna ja teo ühele pulgale seadmine. Pattu tehakse nii sõna kui teoga, meie teeme ja meile tehakse. Iga kord elan sel hetkel läbi justkui kogu vahepealse aja missast missani. Silme ette tuleb üksikasjalik list tegudest ja sõnadest, mis on olnud pahad. Vahel on palju sõnu ja mõni tegu. Vahel teod ja mõni üksik sõna. Selline enda läbikatsumine on mõtlemapanev. Tunnistan, et just läbi patukahetsuse olen ajapikku õppinud olema vähem tormakas.

Millist rolli näed kirikul ühiskonnas ja endal toomkoguduses nõukogu liikmena?
Kiriku roll on ühiskonnas alahinnatud. Olen püüdnud mitut inimest poolvägisi suunata kirikusse, et tule missale, tule kuula, mis seal räägitakse. Mõnigi neist on jäänudki käima. Tähendab, siin on see lävepakuküsimus. See on tõsine väljakutse ka meie kiriku teenistuses olevatele inimestele, eriti vaimulikele. Sõnumi küpsus on määrav, kas inimene jääb kirikusse.
Mulle väga meeldivad Urmas Viilma jutlused. Kuulan iga sõna, et midagi ei pudeneks maha. Oskab hästi ja selgelt rääkida asjadest, mis on keerulised ja mida poliitikud tihti ei julge. Samuti olen Joel Luhametsa Tartu Pauluses käinud kuulamas ja tundnud, et saan kohe sellise heas mõttes laksu kätte.

Mis kutsub ja kõnetab sind kirikus?
Ütlen täitsa ausalt, käsi südamel, et jõuluteenistusel ma ei käi. Näidata oma uhket tõlda ja kasukat, see ei meeldi mulle. Puupüsti täis kirik ei peaks olema eesmärk. Mulle meeldib, kui kirikus on õhku ja hea vaimsus.
See on küll brutaalne võrdlus, aga eks selle kristlusega ole nagu rahvaspordiga, kus igal harrastajal on oma eesmärk, miks ta seda teeb.

Miks ja kuidas leidsid tee kirikusse?
Tunnistan, et otsisin kaua. Minu laste ema oli perekonna kaudu seotud toomkogudusega, kus tema vanaema oli aktiivne liige surmani. Kui sain isaks, lasime lapsed ristida. Vanem poeg ristiti 1997. aasta jõululaupäeval ja noorem 1999. aasta jõululaupäeval. Minu ristimine võttis veel aega. Tahtsin endas selguseni jõuda. Eri konfessioone külastades jäin peatuma katoliku kirikus. Saatsin pojad Vene tänavale kooli ja ise läksin lähedal asuvasse katoliku kirikusse. Mulle väga meeldis. Olin juba seda meelt, et minust saab katoliiklane. Ühel päeval aga läksin toomkirikusse, istusin ja palvetasin ja järsku tundsin väga selgelt, et see on minu kirik. Oli kohe selline kohalolemise tunne.

Kuidas kirjeldaksid tunnet, mida toom­kirikus oma kirikliku tee alguses tajusid?
Seda aitab mõista filmis „Indrek“ lõik, kus Harry Kõrvitsa kehastuses Indrek Paas istub koos oma vana usuõpetajaga, keda mängib Jüri Järvet, kirikus. Päike paistab kiriku aknast sisse, kui noor poiss ja vana mees räägivad olulistest meeste asjadest. See on mu lemmikfilme, just see kirjeldatud koht. Alati teadsin, et tahaks kogeda sellist tunnet ja just seda ma kirikusse jõudes ka kogesin. Et keegi targem õpetab, räägib elus olulisest. Usun inimesi, kes usuvad, ja ma tahan nende hulka kuuluda.

Indrek Paas rääkis õpetajaga olulistest asjadest. Mis küsimused sind on vaevanud?
Oli periood, mil otsisin tõesti vastust ühele küsimusele. Otsisin tarka inimest seletama, miks kuriteo eest vangi jõudnu jõuab Jumalani. Mind vaevas, et kas tõesti peab esmalt midagi halba korda saatma, et siis usule pöörduda. Miks peab Jumalani jõudma läbi sellise viisi, oli minu küsimus.

Kas leidsid mõne targa ja said vastuse?
Kohtasin seda tarka meest enda sees palvevastusena. Mõtlesin ennast rahustava põhjenduse, mis muidugi on subjektiivne, aga mulle piisav. Sain aru, et Jumala kohtamiseks tuleb õppida tänama. Ärkad hommikul üles ja ütled aitäh, et oled olemas. Et oskad klaveri taha istudes mängida, et suudad pliiatsiga paberile jälje jätte jne. Jumalat võib näha paljudes asjades, selleks ei pea kedagi enne maha lööma. See on minu juhtmõte: õpi aitäh ütlema ja sa näedki Jumalat ja ongi klaar. Põhjus tänada on alati. Ka siis, kui ei lähe väga hästi. Isegi siis, kui läheb päris halvasti.
Liina Raudvassar

Hannes Võrno
Sündinud 1. mail 1969 Rakveres
Olnud saatejuht, humorist, moekunstnik, kaitseväelane
Tallinna piiskopliku toomkoguduse nõukogu liige
Tallinna Toomkooli nõukogu liige ja okupatsioonide muuseumi juhatuse liige
Autobiograafiliste raamatute „Poisi lugu“ ja „Missioon“ autor
Lahutatud, kahe poja isa