Kuis pean ma vastu võtma …

Ilm 3:20–22
Õnnistatud, rõõmsat ja mõttekat advendiaja algust, head sõbrad. Samuti Issanda armust ja ligiolust saadetud uut kirikuaastat. Olgu ka üle öeldud meie algava aasta juhtsalm: „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks.“ (Ps 33:12)
Advendiaeg viib meie mõtted Kristuse tulemisele. Õieti tema kolmele tulemisele: tulemisele lihas ehk alanduses, teistkordsele tulemisele aus ja väes ning Kristuse tulemisele igal päeval oma rahva juurde. Neid meie Õnnistegija erinevaid tulemisi või täpsemalt tulemise eri tahke peegeldavad kolm esimest advendipühapäeva.
Esimene advendipühapäev on pühendatud Kristuse tulemisele meie keskele. Päris huvitaval, aga mitte juhuslikul viisil on saabuva pühapäeva vanakiriklik evangeelium Jeesuse kuninglik sissesõit Jeruusalemma. Kui Jeesus ratsutas pühasse linna eesli seljas, siia andis ta meile alandlikkuse ja tasaduse eeskuju. Eelkõige oli tema saabumine Jeruusalemma üks osa Jumala lunastusplaanist meiega. Tundub, et tema esimest  tulemist suudame siiski kuidagi mõista. Kas või juba selle poolest, et tegu on juba toimunud sündmusega ning samas väga ilusa ja liigutava sündmusega, kui mõtleme Jeesus-lapse sünnile Petlemmas. Küllap sellegi pärast on jõulud ühed kõige armastatumad ja rahvarohkemad pühad meie kirikus.
Jeesuse taastulemisest jutlustame teisel advendipühapäeval, aga samas on sellest juttu meie tänases kirjakohas – „Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga troonile …“. Selle mõistmisega läheb juba keerukamaks. Esmalt on tegu sündmusega, mis on alles ees. Kuivõrd sündmuse lahend võib aga olla kahene – igavene elu koos Issandaga või igavik lahus temast –, siis loob see ebakindlust.
Muidugi tahame taevasse, kuid mine sa tea, kuidas läheb. Lisaks sellele tundub taevas aeg-ajalt nii kauge ja kõrgena ning siin all maa peal on vahel ka päris hea … Ja siiski on Kristuse teistkordne tulemine evangeeliumi sügavaim sisu ja tema täitumine – õndsus ja rõõm, mille Jumal oma lastele on valmistanud taevalauas. Püüan seda igatsust Kristusega kohtumise järele endas elavana hoida igal päeval. Samasugust igatsust ja rõõmsat ootust, mida kanname südames, kui ootame kalli inimesega kokkusaamist.
Ja nüüd Kristuse nn kolmas tulemine, mis pole sugugi hõlpsamini mõistetav kui tema tulemine uue taeva ja maa loomiseks. Advendiaeg ning eriti selle kolmas pühapäev on läbi sajandite meelde tuletanud Jumala Poja vaimset tulemist meie juurde – adventus spiritualis. Ütleksin isegi, et mitte ainult tulemist, vaid igal hetkel olemist meist igaühe ja oma rahva juures ajastu lõpuni. See tulemine ja Kristuse igatsus olla omade juures peegeldub sõnades “… siis ma tulen tema juurde ning söön õhtust temaga ja tema minuga“. Koos söömine, Issandast osa saamine pühas armulauas on lähim ja tugevaim side Issanda ja tema kiriku vahel.
Ent kuidas sellest osa saada ja sellesse osadusse jääda? See ongi küsimus, mida me advendiajal küsime ja oma elus sellele vastust otsime. Omamoodi advendiülesanne meile. Jeesus ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen.“
Otsustavaks osutub vaimne kuulmine – kui see on meil olemas, siis paistab olema lootust. Mõned eksegeedid viitavad võimalusele, et kuulmine ei taga veel sisselaskmist. See pole väga tõenäoline. Kui meie kuulmine on korras või vastava fonoluku olemasolul nägemine – sel puhul on muidugi kasu silmasalvi hankimisest, millest on juttu eelnevates salmides –, siis on suures osas võit käes. Kui mõelda ennast korraks aga vanemasse aega, siis võime kujutleda sedagi, et uksele koputuse kuulmiseks ei saa sellest uksest väga kaugel olla. Kui jääme Jeesusest kaugele, ei pruugi tema hääl jõuda meie südameni. Seda enam, et Kristuse hääl on üsna tasane võrreldes maailma agressiivse käraga.
Ja viimaks tuleb minna ukse juurde ning lasta kallis külaline sisse. Avada oma süda ja meeled ning võtta Kristus ikka uuesti ja uuesti oma ellu vastu. Ent just see ongi kõige raskem. Lisaks ärksale meelele peame kasvõi mingil määral olema avatud. Mingi pragu peaks meie hinges Tulija jaoks olema. Kuid avatus, tahe midagi uut õppida või kogeda külastab meid võrdlemisi harva. Tarvis on ka valmidust tegutseda – ukse avamiseks peabki selle juurde minema. Paraku oleme üsna tihti mugavad ning harjunud sellega, mis meid iga päev ümbritseb. Kõigele eelnevale lisaks peaks meil olema tahet ja julgust, et võimegi muutuda. Tema, kes tuleb meie ellu, võibki selle ümber kujundada viisil, mille äratundmine võib meile endalegi raskust pakkuda. Viha, kurjuse ja kibeduse asemele astuvad armastus, rõõm ja rahu Pühas Vaimus. Just see on meeleparanduse tee, millele kutsuti Laodikea kogudust. Tee, millele kutsutakse ja õnnistatakse meid kõiki. Aamen.

 

 

 

 

Ove Sander,
Nõmme Rahu koguduse õpetaja