Kiriku ja riigi suhetest Soomes president Urho Kekkoneni ajajärgul

Urho Kaleva Kekkonen (1900–1986) on Soome ajaloo kõige kauem ametis olnud president, tema ametiaeg jäi aastatesse 1956–1981.

Kekkoneni presidendiks oleku ajal muutus nii ühiskonnas kui kirikus vägagi palju ja kahtlemata jättis ta presidendina sellesse oma sügava jälje. Pekka Niiranen on teinud põhjaliku uurimuse. Tema raamat „Kekkonen ja kirkko“ (Helsinki 2000) analüüsib kiriku ja riigi suhteid president Kekkoneni ametiajal. Käesolevas artiklis seda ka refereerin.
Tampere piiskop Eelis Gulin nimetas presidenti primum membrum ecclesiae (kiriku esimene liige), mis osutab presidendi suurele rollile toonases kirikus. Kekkonen pidi oma ametit täites osalema mitmetel kiriku üritustel nagu piiskoppide ametisse seadmised, iseseisvuspäeva jumalateenistused. Samuti oli president mitmete kirikute pühitsemisteenistustel.
Niiranen leiab, et kui Kekkoneni poleks kirik huvitanud, siis oleks ta saanud piirduda vaid protokollis nõutud jumalateenistustel osalemisega. See, et Kekkonen seda ei teinud, osutab sellele, et tal olid isiklikud usulised vajadused (Niiranen 2000: 40). Umbes korra aastas käis president Kekkonen Naantali kirikus jumalateenistusel. Talle jättis sügava mulje ka Lapimaal asuva Utsjoe kiriku jumalateenistus, mis tõlgiti saami keelde.
Kekkonen huvitus juba koolipõlves nii usuõpetusest kui kiriku ajaloost, ta oskas oma kirjades ja kirjutistes tsiteerida nii Piiblit kui lauluraamatut. Ka tema isiklikus raamatukogus oli usuteemalisi raamatuid. Neist enim hindas Soome president raamatut „Kristuse järgimisest“,mille autor on Thomas Kempisest. Sellesse ta oli lugedes teinud märkusi ja allajoonimisi ning mida ta ilmselt kasutas oma usuelu kinnitajana (Niiranen 2000: 42–49).
Kekkonen on tuntud ühiskondliku lepituspoliitika pooldajana ja ta leidis, et ka kirik peaks olema ühiskonna tervendaja. Tema arvamus oli, et kirik peaks julgemini lähenema ka neile inimestele, kes seni veel pole kirikust leidnud elu mõtet. Kekkonen tunnustas luterliku kiriku sotsiaaltööd.
President oli toona küll vormiliselt kirikupea, kuid tal polnud kiriku siseasjadesse muud sekkumise võimalust kui vaid piiskoppide ametisse nimetamine. Kekkonen nimetas oma ametiaja jooksul ametisse 22 piiskoppi. President valis kolme valmistel enim hääli saanud piiskopikandidaadi seast ametisse selle, kes tema meelest oli neist sobivaim (Niiranen 2000: 105–106).
Kuigi president sai sekkuda kirikuellu piiskoppide ametisse nimetamisega, olid siiski ennekõike presidendi kõned vahendiks, millega ta andis kirikule märku, kuhu suunda peaks liikuma. Seda võimalust president ka innukalt kasutas. Näiteks Helsingi piiskopi Aimo T. Nikolaise ametisse seadmisel lausus Kekkonen: „Olete võinud näha, et oma kutsumisele ustav kirik ei saa isoleeruda ning jääda teadlikult kõrvale ühiskondlikust ja rahvusvahelisest arengust“ (Niiranen 2000: 76–83).
Selliste seisukohtadega andis president kirikule oma ideid arenguks. Võib märgata, et Soome kirik võttis need põhimõtted suuresti omaks ja seega on president Kekkoneni pikal ametis oldud ajal märgatav mõju ka tänasele Soome kirikule.
Kaido Soom

Pildigalerii:

---

 

Eesti Kirik tänab Jüri Ehasalu võimaluse eest tutvuda Pekka Niiraneni raamatutega.