Olla valmis end ohverdama

Ikka võib vahel tabada ennast imestamas või arutlemas selle üle, miks Jumal ometi nii või teisiti sündida laseb. Kas ta siis üldse ei näe ega kuule või on Tema ideeks ainult oma loodut miskitpidi nuhelda? Ja kuidas sai juhtuda, et läks just nii, kui ometi ootasime midagi muud? Nõnda, nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!
Jh 15:9–12(13–17)

Ikka võib vahel tabada ennast imestamas või arutlemas selle üle, miks Jumal ometi nii või teisiti sündida laseb. Kas ta siis üldse ei näe ega kuule või on Tema ideeks ainult oma loodut miskitpidi nuhelda? Ja kuidas sai juhtuda, et läks just nii, kui ometi ootasime midagi muud?
Inimene reageerib asjadele tihti siis, kui midagi läheb nõnda, nagu ta pole harjunud. Inimestena on meil ka üsna kindel ettekujutus sellest, kuidas maailm kulgema peaks, mis funktsioon on meil selles elus ja mis ülesandeid täidab Jumal. Ikka imestame, aina imestame, kui me ei suuda leida põhjusi ja seletusi – killukesi, mis võiksid sobituda meie hõredasse maailmapilti.
Jah, me võime küll imestada ning juurelda lõputult, miks Jumal ei toimi nõnda, nagu meile sobiks. Ent viimselt jääb mu meeltesse kummitama hoopis imestus selle üle, kuidas Ta ikka veel ja kõigest hoolimata suudab meid armastada. Inimese kiindumus ei pruugi maises maailmas alati vastukaja leida. Inimlikul kiindumusel on samuti kalduvus laiali valguda, deformeeruda, sulanduda, teiseneda… Aga Jumala armastus püsib muutumatuna, tingimusteta ning ausana.
Kui mõtleme oma elule ja tunnetele tagasi – kui palju tuleb meelde hetki, mil olime Looja vastu karmid, mõistmatud, tänamatud. Enamgi veel, kui palju oleme olnud ükskõiksed, mis mingis mõttes on veelgi hullem kui tuline viha… Vahel näib, et liigagi palju on hetki, mida tahaksime oma mälust kustutada, või asju, mida nüüd teistmoodi teeksime, ja siis hakkab Looja ees piinlik. Ent ometi seisab Ta kogu selle segaduse keskel ikka justkui armastuse mälestuskivi, mille otsa mõnikord komistame, millest teinekord aga möödume nagu kiiresti hajuvas unenäos. Ometi suudab Ta ikka veel hoida endas seda lootusetut andumust, kuigi inimjalajäljed Tema südamel aina jäädavamaid vorme omandavad.
«Armastus» on keeruline mõiste. Kui küsida sajalt inimeselt, mida tähendab armastus, siis ilmselt saabub umbes viiskümmend erinevat vastust. Mõni ütleb, et armastab oma abikaasat, teine, et armastab oma aeda, kolmas armastab hamburgereid, neljas elab vaid soovis minna matkale või lugeda raamatuid, vaadata vanu filme, käia seenel ja veel palju muudki teha. Selles kõiges peegeldub omamoodi kiindumuste ahel, mis inimese elu vürtsikana hoiab. Armastus võib olla kirjeldamatu või siis kanda endas täiesti selgeid ning piiritletud vorme. Kõik oleneb sellest, kuidas me seda enda jaoks lahti mõtestada soovime ning mis on meie elus prioriteet.  
Jeesuse sõnade kohaselt väljendub tõeline armastus selles, kui ollakse valmis ohverdama oma elu sõprade eest. Jeesus ütleb meile täna veel lisaks: «Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!» See on kõige tõelisem ning samas ka äärmuslikem näide sõprusest ning armastusest, mida üks inimene on teise heaks võimeline tegema. Nii, nagu Jumala Poeg oma suurest armastusest ennast meie eest ohvriks tõi, võiksime meiegi hoida endas kas või valmisolekut selleks, et kord tuleb ennast ohverdada kellegi nimel – kord tuleb oma armastust ka tegudes väljendada. Ja seda mitte ainult kellegi eest oma elu andes, vaid ka pealtnäha täiesti tühiste ning lihtsate asjade läbi. On ju selge, et iga põgus, ent heatahtlik pilk või sõna, ka lihtsalt kellegi kõrval olemine iseenesest, omab teinekord suurematki tähtsust kui, rind õiglustundest kummis, barrikaadidele tormamine.
Kord oli üks väike poiss läinud ema palvel kõrvaltänavas asuvasse poodi leiba ostma. Millegipärast jäi ta aga ära palju kauemaks, kui üks tavaline leivaostmine tegelikult aega peaks võtma. Kui ta viimaks tagasi jõudis, küsis ema: «Kus sa ometi olid? Muretsesin ennast juba haigeks.» «Noh,» vastas poiss, «seal oli üks väike poiss, kellel oli ratas katki läinud, ja ta nuttis. Ma jäin temaga, et teda aidata.» «Ma ei teadnudki, et sa oskad rattaid parandada,» öelnud ema kahtlevalt. «Ega ma oskagi,» vastas poiss, «aga ma lihtsalt seisin seal ja nutsin temaga koos.»
Armastus on imeline kingitus, mis annab tasakaalu, empaatiat ning selget silma, nägemaks sõpra enda kõrval ning Jumala tööd oma elus. Armastus annab meile võime tänada, oskuse hinnata seda, mida oleme Loojalt saanud, ja leppida sellega, millest oleme ilma jäetud. Armastus ei saa jätta meid ükskõikseks või mõistmatuks, vaid annab meile tarkust seista tänutundes oma Jumala ees ka siis, kui jääme maailma ees jõuetuks ning nõutuks. Head vennad ja õed, hoidkem siis seda kingitust nõnda hoolikalt ning palavalt, nagu tahame, et hoitakse meid. Aamen!

Anna-Liisa Vaher,
Tarvastu koguduse
õpetaja