Virtuaalreaalsus kui Issanda tööriist
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 15. aprill 2020 Nr 16 /
Kristus on surnuist üles tõusnud! Kannatusnädalal jõudis kohale arusaam, et inimesed on väsinud kartmast. On külma rahu, armastuse või kaastundega olukorda kõrvalt vaadanuid, rohkem on hirmu käes vaevlejaid. Mis tuleb pärast hirmu? Arm?
Suure nädala sündmuste rida on aastasadu kinnitanud sõnumit, et hirmu järel on väga suur võimalus armuks. Viimselt saame teada siis, kui ise läbi elame. Sel aastal olin mures, et kas ülestõusmisrõõm tuleb. See päris rõõm, mis uuendab iga keharaku ja ülendab hinge viimsegi tumeda toa. Siin ei ole midagi keerulist.
Tuli. Juba öösel. Teen kummarduse neile, kes on varunud kannatust, et edastada veebijutlusi, mõtisklusi, netijumalateenistusi, videopalvusi. Sõnum nii kannatavast kui ka ülestõusnud Jeesusest Kristusest jääb ikka samaks ja kuulutatud sõna jõuab südameni ka suletud kambrites, viib hirmu ja kinnitab, et arm on võimalik. Ka surmavarju orus. Eriti seal, sest ülestõusnud Kristus on selliselt eriliselt lähedal. Aga kuulutama peab.
Ülestõusmishommikul piisutas sooja vihma. Kõik paastuaja kirikukalendri kirjakohad on olnud kui ilmutus ja pühapäeval ütles prohvet Hoosea: „Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad“ (Hs 6:3). Sooja vihma piisutas näole, kui distantsilt sõpradega koera jalutasin. Tähendusrikas oli lahkumishetk, mil ütlesime, et kohtume kirikus, ehkki igaüks suundus oma kodu poole. Virtuaalreaalsus on saanud hetkel osaduse allikaks ja Issanda tööriistaks. Kes seda oleks uskunud? Ja millised imed meid veel ees ootavad?
Kätlin Liimets
