Ingeri kiriku minevikust ja olevikust II

II
(Algus EK nr 44, 14. nov.)Esimesel jumalateenistusel polnud kogudusel veel oma õpetajat ning teenistuse ja jutluse pidas naisjutlustaja Kat-ri Kukkonen. Umbes paari aasta pärast saadi koguduse vaimulikuks Narvast õp E. Kull. Petroskoi ingeri kogudus loeti kuuluvaks EELKsse, kes pidi kogudusi varustama vaimulikega.
Õp E. Kullile seati kohalike võimude poolt mitmeid kitsendusi. Ta võis kohal käia vaid paari kuu järel, saabudes hommikul ja lahkudes sama päeva õhtul. Kui mõne aasta pärast määrati talle veel eriti kõrge tulumaks, mida tal polnud võimalik tasuda, tuli koguduse õpetaja ametist loobuda. Kogudust teenisid siis naisjutlustajad: Katri Kukkonen, Maria Kajava, Katri Kurki, Liisa Haakana ja veel teisedki.
Erakordne sündmus oli Petroskoi koguduse elus 1976. a, mil kogudust külastas Moskva loal Soome peapiiskop koos piiskoppide Aimo Nikolaineni ja Paavo Kortekangasega. Kirik ja selle ümbrus oli tulvil rahvast, inimesed olid liigutatud, et neid, riigi poolt represseerituid ja vaenatuid, oli tulnud tervitama nii kõrge ja auväärne külaline nagu Soome peapiiskop.
Kui siis Martti Simojoki jutlusega alustas, puhkeski rahvas valju häälega nutma, nõnda et ka jutlustajal endal oli raskusi oma ülesande täitmisega. Seejärel pidi kogudus toime tulema ilma õpetajata, kuni 1979. a kevadel EELK peapiiskop Edgar Hark ja õp Tiit Salumäe käisid Petroskoi kogudust külastamas ning teenimas.
Pärast teenistust oli E. Hargil vastuvõtt kohaliku usukultusvoliniku kohusetäitja juures, kes käitus üleolevalt ja ei arvestanud koguduse soovidega. Ja siis lõi äkki E. Hark rusikaga lauale, öeldes: «Kas te ka teate, kellega te räägite? Olen praegu küll EELK peapiiskop, aga Suurest Isamaasõjast võtsin ma osa Punaarmee kaptenina.» Kõik muutus ühe hetkega – nii venelasest voliniku käitumine E. Hargi suhtes kui ka Petroskoi koguduse vajaduste ning soovidega arvestamine.
Mõne nädala pärast sain ma kutse saabuda peapiiskop E. Hargi vastuvõtule. Seal esitati mulle küsimus, kas ma olen nõus minema Petroskoi koguduse hooldajaõpetajaks. Vastasin, et olen valmis minema kas või homme.
Minu motivatsioon seejuures oli järgmine: olin elanud Soomes kolm ja pool aastat, õppinud kolm aastat Helsingi ülikoolis usuteadust, oskasin soome keelt. Meeleldi oleksin teeninud mõnd soomekeelset kogudust. Pealegi olin juba koolipoisist peale käinud Soomes matkamas, olin Eesti vabatahtliku – soomepoisina – võtnud osa Soome Jätkusõjast 1944. a, mu esimene abikaasa oli soomlanna.
Üle 30 aasta polnud mind lubatud käia Soomes. Ida-Karjala oma järvede, metsade ning kaljudega meenutas igati mulle nii lähedast Soomemaad. Ja nõnda ma teenisin peale Hageri koguduse ka ligi 1000 km kaugusel olevat Petroskoi ingerisoome kogudust 12,5 aastat, kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni, Eesti taasiseseisvumiseni ning Ingeri kiriku taastumiseni (01.01.1992).
Petroskoi koguduse elus kujunes tähtsaimaks sündmuseks endise kirikuhoone kohale uue kiriku ehitamine 1982.–1983. a (kirikusaal oli 125 m² suurune). Kiriku pühitses sisse peapiiskop E. Hark 1. advendil 1983. a. Soome tolleaegse peapiiskopi J. Vikströmi tervituse tõi ning jutlustas selleaegne Turu toomkiriku toompraost Jukka Paarma (praegune Soome peapiiskop).
Kiriku õuele sai hiljem ehitatud ka kogudusemaja, mille EELK peapiiskop Kuno Pajula pühitses 1990. a. Esimese toreda uue kiriku projekti tegi Eesti arhitekt, mitmeid defitsiitseid materjale tuli tuua Eestist ja ka kogudusemaja ehitustöölised olid Eestist.
See kõik ei meeldinud tolleaegsele kohalikule ministri õigustega usukultusvolinikule Valentin Poršnjakovile. Venelased tegid uue ehitatava kiriku projekti, materjalide transpordiga oli raskusi ja soomlaste kingitud kirikukell tuli kirikust oma kohalt ära viia. Ehitusperioodil kiusas volinik kogudust ja pildus kaikaid kodaraisse niipalju, kui ta iganes sai.
Karjalasse asutati veel mitmeid uusi ingeri kogudusi – Kontupohjas, Pitkärantas, Sortavalas, Karhumäel, Aunuse linnas ja veel teisteski paikades. Moodustati Karjala praostkond, kus praostina ja ühtlasi ka Pitkäranta koguduse õpetajana teenis Reino Letonsaari Soomest.
Paari viimase aasta jooksul on toimunud Petroskoi kesklinnas ingeri kogudusele uue kaasaegse kiriku ehitamine. Käesoleva aasta 28. oktoobril toimus kõigis Soome kirikutes korjandus Petroskoi uue luteri kiriku ehitustööde lõpuleviimiseks, et uus pühakoda võidaks sisse pühitseda 2009. aasta sügisel.
Ingerimaal aga oli tähtsaks sündmuseks 1977. a koguduse asutamine Puškino linnas. See olla saanud võimalikuks Soome presidendi U. Kekkoneni heade suhete taustal Kremliga (L. Breþnev). Võeti kasutusele endine saksa koguduse kirik, kus viimati oli olnud autokool. Peamiselt talgute korras tegid koguduseliikmed enne kiriku sissepühitsemist kapitaalremondi.
Puškino kogudust teenisid algul õpetajad EELKst, Tiit Salumäe ja Harri Mõtsnik, hiljem Gorbatšovi perestroika lõpuperioodil aga õp Arvo Survo. A. Survo kujunes oma võimete ja annete ning Soomega sõlmitud sidemete põhjal Ingeri kiriku taastamise keskseks isiksuseks.
(Järgneb.)

Paul Saar