Kus on hinge hingamispaik?
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 19. august 2020 Nr 30 /
Kas oled kunagi seisnud viitadeta teederistil ja mõelnud, milline on õige tee? Kui otseses mõttes mitte, siis ülekantud tähenduses kindlasti. Eelmine pühapäev kandis nimetust „Soosinguajad“. On üksinduse, kurbuse, ehk isegi mahajäetuse aegu, võib meenuda koroonaüksindus või hetk, kui valikud tunduvad viivat sinna, kuhu ei igatse, ent otsustamata jätta ei saa. Ent on ka neid aegu, mil meie päralt on toetus ja poolehoid ehk soosing. On soosinguaeg. Ja sinna vahele jäävad elu pooltoonid.
Religioosses mõttes võiks soosinguaeg olla see, mida on nimetatud taevas avatud kogemuseks: uks on avali, siseneme uude olukorda, seisame lävel, ehk pimestab vastu paistev valgus, Jumala ligiolu pole alati lihtsalt talutav, ent hing on toidetud. Tihti tähendab see ka meeleparandust, sest valgus teeb avalikuks, mis karjub loobumise järele. Kes on oma koorma Issanda ette toonud, seda kahetsenud meelt parandanud, teab, kui oluline see on, et edasi minna. Uus ei saa asemele tulla, kui vanast ei loobuta.
Soosinguaeg on lävepakk uude olukorda. See võib olla aktiivne, suunatud väljapoole, ent ka sisemine rännak hingemaastikel, esmakordne või korduv, ka aastakümneid usuteel kõndinud vajavad jumalasuhte uuendamist.
Ka kroonviirust silmas pidades võib praegust aega nimetada soosinguajaks. Paljud, ka ristiinimesed, tundsid möödunud kevadel ebakindlust, kohati kõikus jalgealune. Praegu on see hetk, kui saame süveneda sõnasse, mis annab valgust (Ps 119:130), ja märgata, otsida, leida oma hinge hingamispaika (Jr 6:16), nagu prohvet Jeremija seda nii kaunilt sõnastanud on. Kui teame, kus on meie hinge hingamispaik ja kui see pole seotud kaduvate, muutuvate asjadega või inimestega, siis saame sellele toetuda, jõudu ja rahu ammutada ka siis, kui peaksid tulema rahutud ajad.
Kätlin Liimets
