Igaühel on oma olukorrast väljapääs ja karta ei maksa

Tänavu 11. septembril täitus 80 eluaastat vennastekoguduse jutlustajal Jüri Pootsmaal, kelle eestvedamisel on taastatud palvemajade töö Tallinnas Harku tänavas ja Nissis. Jüri toetav abikaasa Laine tuli oma kirjutajaanniga järgneva juures appi. 

Vennastekoguduse tunde peeti juba Jüri isatalus Rahula külas tollases Nissi vallas. „Isa rääkis lastele väiksest peale Jeesusest. See kandis vilja sõjaajal, kui ütlesin isale kolmeaastaselt pärast põlengut: „Jeesus, kellest oled rääkinud, teeb mind terveks!““ Jüril on tulearmid näha siiani. 

Varakult tööle

Pärast isa surma 1951. aastal tuli poisikesel ise majapidamistöid raske kolhoosikorra tingimustes jätkata, abiks kuueaastane vend ja kaks aastat vanem õde. Jüri lonkamine on tegelikult pääsemine halvemast: „Kord sain nii palju külmetada, et jalga lõi närvipõletik. Arstid tahtsid jala amputeerida, aga mu ema ei lubanud.“

Noormehena Jüri palvetundides enam ei osalenud, sõidutas vaid ema sinna, kus neid ära keelatud üritusi vargsi peeti – enamasti kodudes. Algas töömeheelu maaparanduse alal küll traktoristi, küll autojuhina. Vasalemma 1968. aastal maja ehitama hakkamist inspireeris aasta varem kõvasti metsa langetanud torm. 

Kui Jüri 1972. aasta juunis Tallinna Jaani kirikus Laine Otsa kohtas, järgnes laulatus juba septembris. „Pruudi tuttavad naised lausa nutsid, et mis küll saab – maamees, kes palvetundidest ei hooli,“ muigab Jüri. Laine, kelle kodus samuti palvetunde peeti, oli keskkoolitüdrukuna hakanud käima Harku tänava palvemajas, ametlikult Nõmme Rahu koguduse filiaalis. Nüüd asus noorpaar ühiselt seda külastama. 

„Laine hakkas kasvatama mind õiges suunas, palvetunnid hakkasid mu sees elama,“ meenutab Jüri. „Mul oli olnud üks sugulane – Ruudi –, kes käis Eestimaal ringi ja kuulutas. Palju selliseid vendi jäi sõtta. Ma olin nüüd hakanud taga igatsema aega, mil käidi kuulutamas.“

Jutlustajaks kasvamine

Ka Jaani koguduses toimusid elavad noortetunnid. „Seal olid eelkõige oodatud haritumad külalised nagu usuteaduse üliõpilased. Nemad jäid aga tihti tulemata ja siis vaadati ringi, et kes kõneleks – noh, Jüri, räägi sina. Niimoodi ma seal arenesin ja sain julgust. Õpetaja Albert Soosaar laskis tekstid enne endale ette ka lugeda.“

Kui Jaani kogudus eelistas teoloogilise kõrghariduse poole pürgivaid töötegijaid, siis Harku tänavas pandi Jüri 1980. aastal üheks jutlustajaks. Vendi oli tollal palju ja vanemvend Jaan Käär soovis juhatamise noorematele üle anda. Valimistele seati üles Jüri ja veel üks noormees, hea hariduse ja esindusliku välimusega. Valik toimus aga ootamatult: teine kandidaat sattus liiklusõnnetusse ja suri haiglas. 

Jüri kinnitati Nõmme koguduse filiaali juhatajaks 1983. aasta juunis, aluseks koguduse juhatuse, EELK kirikuvalitsuse ja ENSV Usuasjade Talituse otsused. „Nimeks oli küll koguduse filiaal, aga sisuliselt oli see vennastekoguduse palvemaja,“ täpsustab Jüri. „Õpetaja Voldemar Ilja soovitas meil tulla Jaani kirikust ära Nõmme Rahu koguduse liimeteks. 

Kui Eesti vabaks sai, hakati rääkima vennastekoguduse taastamisest. Vennad Reinut Põldoja ja Artur Väljataga soovitasid mul kui kõige nooremal vennal alustada selleks ametlikku asjaajamist. Nad ei jätnud mind rahule ja sain aru, et tõepoolest – nüüd ongi minu ajastu, töö ju edeneb. 

1988. aastal saatsime koos Lainega välja 60 kutset vennastekogudusega seotud tuttavatele üle Eesti. Ja rahvas tuli! Valisime orgkomitee: Põldoja, Ilja, Osvald Reier, Hugo Lepnurm ja mina. Läksime peapiiskop Kuno Pajula jutule ja Eesti Evangeelne Vennastekogudus registreeriti EELK kirikukogus. Reier valiti ühel meelel vanemvennaks kui sidemete omaja Saksamaaga, kust liikumine pärit.“

Tallinnast Nissi tulek

Nõmme kirikuski vahel kantsli ees jutlustada saanud Jüri süda kripeldas, et tema kodukohas Nissis polnud ühtegi luterlasest venda, kes Piibli lahti võtab. Asuti tegutsema ja 1990. aastal õnnestus Riisipere kolhoosilt tagasi saada Nissi palvemaja, millest vahepeal oli saanud üheksa korteriga elumaja. „Üürnikud olid välja läinud ja lammutasime vaheseinu, nii et saime kaks saali. Mais 1991 taaspühitses Nissi kiriku õpetaja Priit Rannut ruumid ja alustasime neljapäevaste kuulutustundidega. Jumala abiga oleme sealgi koos käinud tänapäevani. Kui olime 25 aastat Nõmme Rahus liikmeks olnud, tunnetasin, et minu kodukogudus peaks olema hoopis Nissi,“ jätkab just seal 1959. aasta suvel konfirmeeritud Jüri elu keerdkäikude väljatoomist. Tookordne õpetaja Friedrich Uuspõld oli varem Türil, kus ei oldud rahul tema vennastemeelsusega. 

„Praegune õpetaja Lea Jants on tubli aktiivne inimene, hea pealehakkamisega,“ tunnustab Jüri, kes üldiselt naiste kirikuõpetajaks olemist ei poolda. „Minu jaoks on praegu kõige suurem sündmus olla seal altari ees, kus minu isa kirst on seisnud ja ükskord seisab ka minu oma …“

Põlvkondade side

Poeg Margus kasvas üles vanemate kõrval palvemajades käies ja neid remontides. Kiita pole Margus selle eest saanud. Nüüd juhatab ta Harkus tunde juba ise ja jutlustab. „Oma inimesi ei kiideta – nii on meid ikka õpetatud,“ selgitab Jüri. „Inimene on vaid tööriist Jumala käes. Tänu Jumalale töö eest maaparanduses, kus sain käia ülepäeviti – muul ajal töötasin Harku tänavas. Parkisin auto maja taha, kust näha ei olnud. Keegi ei kaevanud ka! Kord palvemaja värvimisel inimesed imestasid, et Jüri värvib samal ajal kui eemal müristab. Aga pilv läks mööda!  

Eks pisik jumalariigi tööks on ülalt antud. Kuhu see saigi jääda, kui juba mu isa ja ema said esimest korda kokku Nissi palvemajas. Kui palvemaja tunnid keelati, siis isa pidas meil kodus tundi iga kuu neljandal pühapäeval. Ta keeldus alla kirjutamast võimude nõudmisele neid enam mitte korraldada. Kartus püha Jumala ees kaitseb selliste tegude eest, hoiab õigel rajal. Praegu ei kardeta enam Jumalat, aga üksainus vääratus võib kõik ära rikkuda. Mul on kurb, kui keerutatakse, et mõni asi pole ilus. Ütle kohe – see on Jumala vastane asi! Meie asi on ka rääkida, et iga inimene võib Jumala lapseks saada. Keegi ei pea jääma hukatusse, vaid võib saada armu!“

Jüri on rõõmus, et üle hulga aja tegutseb Harku tänavas jälle vaimulikust vabatahtlik Toivo Treiblut. Jüri on jutlustamise vajadusega nakatanud ka varem ainult pühapäevakooli pidanud abikaasa: „On koguni öeldud, et Laine räägib paremini kui mina!“ 

Lõpuks valmistudes

Kahe kepi toel liikuva Jüri selg nõksatab laua ääres istudes veidi sirgemaks, kui ta jätkab: „Kui Kuningale uut mõrsjat valitakse, siis pannakse talle prooviaeg. Minul on see nüüd käes, enne kui ära kutsutakse. Peab olema alandlik. Tean, et olen lunastatud ja päästetud, aga hurraaga siiski jumalariiki sisse ei saa. Seda peab alanduses nõudma! Olgem armulised kõigi suhtes siin maa peal – ka nende, kes meile ehk vastu töötanud on. Minagi olen tahtnud teisi vahel torkida, aga enne siit äraminekut peavad sellised asjad ära jääma. Maailmas on omad asjad, usurahval omad. Meie läheme usu teed mööda ikka edasi, Jeesus ees. 

Praegune koroonaviiruse aeg on kiirendatud surmakutse – võid varsti olla surivoodis ja selles pole midagi imelikku. Peame olema valmis! Kas läheme koroona, gripi või autoõnnetuse läbi – surm on igal pool üks, juba Aadamast saadik paratamatu. Aga Jumal tõi juba paradiisiaias ka lahenduse: enne surma Kristuse omaks saada. See on imeline lahendus, mida me peame kuulutama – evangeelium, et igaühel on oma olukorrast väljapääs ja karta ei maksa.“

Piret Riim

Jüri Pootsmaa 

Sündinud 11. septembril 1940 Mäe talus.

Ristiti neljanädalaselt Nissi kiriku köstri poolt.

Oma usuisadeks peab Kuno Pajulat ja Albert Soosaart.

Poeg Margus, minia Merike, lapselapsed Joosep, Naatan ja Liisbeth.

Eesti Evangeelne Vennastekogudus 

On kristlik äratusliikumine, mis jõudis Eestisse Saksamaalt 18. sajandil.

Annab välja populaarset sarja „Vaimulikud loosungid“.

Pildigalerii: