Kirik, kes kuulab õpilaste kombel

Mardipäeval Usuteaduse Instituudis peetud konverentsil, kus arutleti meie kiriku noorsootöö tuleviku üle, tutvustas dr Lea Altnurme erinevate sotsioloogiliste uuringute tulemusi tänapäeva eestlaste religioossuse kohta. Ta tõdes, et kirik ei ole suutnud piisava tõsidusega enesele teadvustada nihkeid ja muutusi inimeste religioossetes otsingutes: kristlusest on normi asemel saanud alternatiiv. Ajaleht Eesti Kirik tõi ära Lea Altnurme valusad sõnad: «Kirikul on suu, aga kõrvu pole.»See lause jäi mind kummitama. Esimese hooga tundus, et sotsioloog pingutab üle. Siis hakkasin meenutama oma kohtumisi erinevate inimestega, kes on mul tänaval nööbist kinni võtnud või korteriukse taga kella lasknud, et mind vaimupimedusest päästa ja Kristusele võita. Kõigi nende puhul oli ühine see, et neid ei huvitanud vähimalgi määral minu isik – neil polnud aega ega tahtmist küsida, mida ma vajan, igatsen või loodan, millised on minu küsimused, probleemid ja usutakistused. Nood «misjonärid» vaid vuristasid oma päheõpitud vaimuliku elu tõsiasju, pikkides neid sobivate piiblitsitaatidega. Neil inimestel – enamasti oli tegemist noorte tüdrukutega – oli küll suu, aga polnud kõrvu.
Siis tuli mulle meelde nüüdseks igavikku kutsutud Juuru koguduse juhatuse esimees Valter Reinaus – mees, kes juhtis oma tasase loomu, abivalmiduse ja pühendumusega paljusid Kristuse juurde, ning kes oli aastakümneid Juuru inimeste jaoks kristliku usu ja armastuse elavaks eeskujuks. Valter rääkis väga vähe, aga iga sõna, mis ta ütles, oli tasakaalukas ja läbimõeldud. Ta oli inimene, keda sai usaldada ja kellele võis loota.
Kord arutlesime Juuru pastoraadis kirikukohvil selle üle, missugused jutlused kellelegi meeldivad. Kui ma Valteri arvamust küsisin, ütles ta: «Ma ei saa aru, millest te räägite. Kuidas saab jutlus olla vilets? Õpetaja kuulutab ju Jumala Sõna.» Valter oli mees, kellel olid kõrvad ja kes seetõttu oskas kasutada ka oma suud.
Kui me tahame olla misjonärid, peame õppima alandlikkust. Kui tahame kuulutada Jumala suurtest tegudest, peame õppima tema ees vaikseks jääma. Kui tahame rääkida, peame õppima vaikima. Kui tahame, et meie suu oleks Issanda tööriist, peame õppima kasutama oma kõrvu. Kui tahame olla kirik, kes oma ja teisi rahvaid Kristuse poole juhib, neid vaimselt kasvatab ja õpetab, peame saama õppivaks kirikuks.
2008. aasta jaanuarikuus koguneb Roosta puhkekülas EELK vaimulike konverents, mille peateemaks on ÕPPIV KIRIK. Inimene õpib, kuni elab. Preester Vello Salo on selle vanasõna ümber pööranud: inimene elab, kuni õpib. Üksnes siis on inimene elus, kui temas on valmidust ja tahtmist avastada uut, laiendada oma silmaringi, avastada ja imestada. Kui tal on kõrvad, et kuulata ja kuulda Jumalat, kes sageli kõneleb meiega kaasinimeste suu läbi.
Prohvet Jesaja sõnadega: «Issand äratab igal hommikul, ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel» (Js 50:4). Olla kristlane tähendab olla õpilane. Ärgem leppigem sellega, mida me juba teame ja oskame, ärgem arvakem, et seda on rohkem kui küllalt, ärgem arvakem, et kirikus peab kõik paigal seisma ja muutumatuna püsima. Olla õpilane tähendab olla avatud uuele – kuigi uus on tihti unustatud vana.
Õppigem seda, kuidas pühitseda jumalateenistust nii, et see meid vaimselt ehitaks ja ülendaks. Õppigem seda, kuidas tuua oma kogudusse uusi inimesi – lapsi ja noori, täiskasvanuid ja eakaid. Õppigem seda, kuidas kaasata uusi töötegijaid Jumala Riigi ehitamisse. Õppigem teenima vaeseid ja hädasolijaid. Õppigem üksteist märkama, tundma ja toetama, üksteise vigu ja nõrkusi kinni katma, saavutusi ja kordaminekuid võimendama. Õppigem üheskoos palvetama ja tööd tegema. Õppigem Jumalat kiitma ja ülistama oma mõtete, sõnade ja tegudega.
Õppigem kuulama Jumalat, üksteist ja iseennast. Soovin Sulle, hea Eesti Kiriku lugeja, et Issand ärataks igal hommikul Su kõrva ja Sa kuuleksid õpilaste kombel. Siis on lootust, et sõnad, mida me ütleme, tulevad otsekui Tema enese suust.
Kirgastatud advendiaega ja õnnistatud jõulupühi!

Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees