Kerstin Kask: akadeemiline usuteadus hoopis toetas minu usklikkust

30. jaanuaril 50aastaseks saanud õpetaja Kerstin Kask on Tartu ülikooli taasavatud usuteaduskonna esimese lennu vilistlane. Äsjase juubilariga teemakohast juttu ajades kujunes raskuspunktiks kirikusse jõudmine ja usuteaduse tudeerimine.

Kui oled intervjueeritavaga palju elus kokku puutunud, on päris raske ohjata jutuajamist nii, et tulemus oleks laiemat lugejaskonda kõnetav. Ei varja, et pean Kerstinit ülikooliõpingutest ning samasse üliõpilaskorporatsiooni astumisest oma lähedaseks sõbraks, aga intervjuus Eesti Kirikule katsun isiklikuma siiski kulisside taha jätta. Püüdes suunata usutlust juubilari isiksust avavaks, tuleb tunnistada, et paaritunnine mõnus keskustelu puudutab mõndagi olulist, aga ei vaagi kuigi palju portreteeritava tänast päeva. Jäägu see siis ühe järgmise artikli teemaks.

Sinult kuulsin seda vaimukat ütlemist, et viimasel ajal saavad järjest nooremad 50aastaseks. Kuivõrd omistad tähendust ühest eluaastast teise jõudmisele, eriti nüüd, vastse juubilarina?

Ma ei oska peale hakata kolme kuupäevaga aastas – sünnipäeva, vana-aastaõhtu ja jaanipäevaga. Minu jaoks võivad need mõnikord mööduda ilma pidutsemiseta, mitte et mul midagi pidutsemise või koosviibimiste vastu oleks. 50. eluaasta ei saabunud oluliselt teistmoodi kui näiteks 49. Pole ka kunagi mõistnud ütlemist, et 30. sünnipäev on eriti õudne ning 50. enam mitte nii kole. 

Mõeldes, et meie hea õpetaja Pille Valk ei saanud 50aastaseks ja minu eelkäija Kose koguduse õpetajana Mare Palgi läks taevastele radadele 40aastasena ning minu isa elas pool aastat peale 50aastaseks saamist, siis tuleb mu meelest võtta uut eluaastat kui kingitust ja selle üle igal juhul rõõmu tunda. 

Kui mitte keskenduda muutustele välimuses, siis kuivõrd tajud muutust oma olemuses?

Aeg on kindlasti mõned nurgad maha lihvinud ja vanusega on „süütenöör“ pikemaks veninud. Mälu ei ole enam see (naerab – L. R.) ja ei meenu enam täpselt, kuidas me mõtlesime siis, kui olime 20aastased. Võib-olla tajun paremini oma piire, suudan keskenduda ning ei püüagi kõike ära teha. Ma ei ole ka kunagi teinud viisaastaku plaani ega mõelnud, mida pean olema saavutanud 50aastaseks saanuna. Seetõttu on raske ka hinnata, kas ja mis minus on seesmiselt muutunud.

Sina siis isikliku arengukava koostamist ei harrasta?

Sellisel viisil küll mitte. Kindlasti ma mõtlen, mida oleks tore elu jooksul veel teha, ning kaalutlen, mis seda püüdlust toetaks. Pigem olen siiski kogenud jumalikku ettehooldust ja võin kinnitada, et pole päevagi teinud tööd, mis ei oleks minu jaoks mõttekas. Töö on ka alati leiva lauale toonud. Töö on alati olnud tähendusrikas, ükskõik siis kui vähe või palju on selle eest makstud. Alati on see olnud ka seotud erialaga, mida olen ülikoolis õppinud. 

Ehk siis teoloogiaga Tartu ülikooli usuteaduskonnas?

Jah, alustasin ülikooli lõpetamisel ülikooli humanitaarraamatukogus, kõnekeeles seminarkas, kus asus enamik usuteaduslikku kirjandust ning nendega toimetamisel oli teoloogiaharidusest tublisti kasu. 

Kuulud taastatud usuteaduskonna esimesse lendu. Miks just usuteadus?

Vastamiseks peab alustama natuke kaugemalt. Minu keskkooliaeg möödus Kosel, kuhu tulin pärast Tootsis põhikooli lõpetamist.

Pärnumaal Tootsis oli sinu vanematekodu, aga ka Kose Harjumaal pole sulle võõras kant?

Jah, kui minu isapoolsed juured on Viru-Jaagupis, siis Koselt on minu emapoolne suguvõsa pärit ja seal on mu ema lapsepõlvekodu. Tänaseks võin öelda, et Kosel olen elanud oma elust rohkem aega kui kusagil mujal. Kui olin väike, siis toodi mind niipea kui soojaks läks vanaema juurde Kosele ja hoiti seal sügise saabumiseni. Maja, kus elan praegu, valmis vahetult enne sõda. 

Kui eredad on lapsepõlvemälestused vanaema juures olemisest?

Mälestusi on palju. Vanaema suri, kui olin esimese klassi lõpetanud. Koos vanaemaga elas ka minu tädi, kes kutsuti Taevaisa juurde paar aastat tagasi. Vanaema käis mind ka Tootsis hoidmas, sest kui mind lasteaeda pandi, jäin haigeks ja nii otsustasid vanemad, et jään koduseks lapseks. 

Minu esimene teadlik kirikuga seotud mälestus pärineb Ko-selt. See pidi olema aasta või paar enne kooli, taevaminemise pühal. On meeles, et kirik oli hästi valge ja mäletan tohutult lopsakate rišeljöötikanditega kantslikatteid.

Vanaema oli kirikuinimene?

Ta oli omal ajal üsna aktiivne koguduseliige, juhatuse ja nõukogu liigegi. Minu mälestuses olevatel aegadel oli vanaema kõndimine juba üsna kehvake ja meil oli isegi keelatud sellise tandemina Kose peal liikuda. Nii et kirikusse minek oli juba natuke nagu reeglitest üleastumine. On meeles, et kui me – üks vanadusest väeti ja teine noorusest nõder – kirikust koduteel juba olime, kohtusime minu Kose koolis töötava tädiga ja saime natuke ka pragada. On veel meeles, et kui keegi kirikus vanaemalt küsis, et kas hakkate nüüd koju minema, siis vastas vanaema, et me veel ei lähe, sest Kerstin tahab ka matust näha.  

Väga tähenduslikud huvid, kui mõtelda sinu tänast ametit vaimulikuna!

Mina sellest tahtmisest ei mäleta, isegi mitte sellest matusest. Eeldan, et tegemist oli kirikust ärasaatmisega pärast taevaminemise püha jumalateenistust. On meeles aga jah, et kirik oli valge ja minu lapsesilmadele tundus kõik väga ilus ja helge. 

Seega polnud väga imestada, et otsustasid keskkoolihariduse nõutada Kosel?

Tootsis oli vaid põhikool, mille lõpetamisel pidi valima, kus jätkata haridusteed. Valdavalt mindi kas Vändra keskkooli või Pärnu ning pidi asuma omaette elama. Minu liisk langes Kose kasuks, kus toimus ka ristimine, leeritamine ja kogudusega liitumine. 

Mis sind kirikusse viis? Aeg või huvid?

Küllap mõlemat. Jõudsin kuidagi loomuliku asjade käiguna. Läksin mõnede sõprade toel, kes kirikus juba käisid. Õpetajaks oli Kosel siis Randar Tasmuth. Mitmed minu klassikaaslastest käisid ka Tallinnas Oleviste koguduses. Käisin nendega kaasas, aga seal ma selgelt ei kohanenud.

Mäletan esimesi kirikunoorte päevi Viljandis, mis mulle väga meeldisid ja kiriklikku identiteeti omal kombel toetasid. 

Olime siis samadel päevadel! Kas mäletad, kuidas tänane piiskop Joel Luhamets kitarri saatel laulis?

Muidugi mäletan, see oli mõjus tõmbenumber! 

Kas siit sai alguse sinu süvendatud huvi usuteaduse vastu?

Võib nii öelda. Oluline roll selle sihi selginemisel on tänasel õigeusu kiriku vaimulikul isa Sakariasel, kes toona Jaan J. Leppikuna õp Tasmuthi juurde Kosele tuli sooviga valmistuda teoloogiaõpinguteks usuteaduse instituudis. Samal ajal toimus Haljalas piiblikool, väga tore ettevõtmine, kus minagi käisin ning seal ilmselt olid ka minu esimesed kokkupuuted teoloogiaüliõpilastega. Seal pakutav oli huvitav.

Huvi teoloogia vastu oli äratatud enne, kui usuteaduskond Tartu ülikoolis oli taastatud. 

Minu selge käsitlus oli asuda pärast keskkooli ajalugu õppima. Selle realiseerimiseks käisin usinalt Tartu ülikoolis vastavatel ettevalmistuskursustel. See oli aeg, mil endast lugupidav noor astus kas ajalugu või eesti filoloogiat õppima. Konkurss vastavatel aladel oli suur. 

Ajaloohuvi tekkis eelkõige sellest, et Kose kooli lapsed käsid suvemalevas arheoloogilistel kaevamistel Lehmjas, mida korraldati ja äärmiselt suures mahus seoses Jüri ringi väljaehitamisega. Mina käsin seal 1988. aastal, mis oli esimene sinimustvalge-suvi. Meie rühma särgid olid sinimustvalge Eesti kaardi ja Juhan Liivi tsitaadiga: „Ükskord, kui terve mõte, ükskord on Eesti riik“.

Teiste oluliste inimeste seas sai sealt muide alguse tutvus hilisema doktori ja ametivenna Tarmo Kulmariga, kes oli siis meie maleva äärmiselt särav komissar. 

Oli vaimustuse aeg. 

Oli vaimustuse aeg ja sealt saadud impulssi noorele inimesele on raske ülehinnata. Olime noored ja meie aeg kõnetas meid ning ma ei usu, et tolleaegset vaimustust oleks saanud kuidagi alla suruda. Ei mäleta mingit ohutunnet või kübetki hirmu, kuigi, nüüd tagantjärele vaadates – eks toona oleks veel kõik võinud ka teistmoodi minna. Tuletagem meelde – öölaulupeod ja suuremad rahvuslikud kokkutulekud olid veel ees, ees oli ka 1991. aasta augustiputš. Eesti kuulus vormiliselt veel Nõukogude Liidu koosseisu, taasiseseisvumine polnud veel toimunud. 

Hoolimata ajaloolembusest otsustasid keskkooli lõpetades astuda hoopis teoloogiat tudeerima. Miks?

Ajaloohuvi ei minetanud, samuti püsis armastus arheoloogia vastu – võtsin veel osa mitmest väljakaevamisest. Aga jah, minust oli ju saanud kirikunoor ning huvi selle vastu, mis puudutas kõige laiemalt religiooni, oli tuntavalt pead tõstnud. Tutvusringis oli ka mitmeid teoloogiatudengeid, eks nemadki ainult süvendasid ideed leida viis oma teoloogiaalaste teadmiste kasvatamiseks. Toona oli selleks tegelikult ainus mõeldav viis asuda teoloogiat kõrgkooli õppima. See kutse puudutas nondel murranguaastatel tegelikult väga paljusid. Ka usuteaduse instituudis olid ju nondel aastatel väga suured sisseastumised. Minulgi oli plaan instituuti õppima asuda, aga kirjeldused sealsetest sisseastumiskatsetest panid kõhklema.

Süda aga tõmbas Tartusse ja ühel momendil oli minu ees isegi küsimus, et kuidas ühendada Tartut ja UId. Tol ajal ei teadnud ma midagi usuteaduskonna taastamisest. 

Sündmuste areng muutis Tartu koos teoloogiaõpingutega ometi reaalseks.

Jah, Taevaisa korraldas asjad minule sobivas suunas. Hoolimata konkursist õnnestus sisse saada ning esimese taastatud usuteaduskonna lennuga ka lõpetada. Kui minult küsida, miks usuteaduskond, siis saan vastata ühesõnaliselt: huvist. 

Kas nägemus kirikuõpetajaks saamisest ei kõnelenud tulevikuplaanides kaasa?

Absoluutselt mitte. Mina olen ikkagi kasvanud nende keskel, kes naisvaimulikest pehmelt öeldes midagi ei arvanud. Ma ei usu, et ma ise oleks neid põhimõtteid just jaganud, aga mulle tundus, et minu jaoks on kirikus mingi muu viis kaasa teenida. Ma ei sõnastanud seda toona küll nii. Veel enam – ma liiga palju tol ajal ei mõelnud, et mis minust siis saab, kui ma suureks kasvan.

Eks seda toonitas ka meie dekaan prof Kalle Kasemaa, kes ütles, et ülikooli tullakse teadmisi saama, mitte ametit omandama. 

Eks see oli aja märke. Ei usu, et meist esmakursuslastest keegi oleks läbi stuudiumi väga selgelt teadnud, kelleks saada. Küll aga soovisime kõik targemaks saada distsipliinides, mida meile taastatud teaduskonnas pakuti. 

Aeg oli eriline ja küllap ka kursus, mille liikmeks ülikooli astudes said.

Oli otse keskkoolist tulijaid ja oli vanemaid, ca pooleks. Oli neid, kes olid oodanud vähem-rohkem teadlikult aega, et usuteaduskond taastataks. 

Meie kursuselt on tulnud palju EELK vaimulikke ja teisi kirikutöö tegijaid. Usuteaduskond andis kirikule kaadrit.

Teoloogiat sai aga õppida nii ülikoolis kui instituudis ning õhus oli tunda küsimust, et kas nii jääbki.

Toonane käsitlus oli vist ikka, et usuteaduskonna taastamisega kaob vajadus paralleelselt baasharidust anda instituudis ning UIsse jääks vaid kutseõpe, vaimulikuks valmistumine. See plaan ometi ei käivitunud ning see sai selgeks ikkagi meie õpingute ajal juba. 

Kohe pärast bakalaureusekraadi saamist sa pastoraalseminari siiski ei astunud. 

Ma ei olnud selleks valmis, aeg ei olnud selleks sammuks veel küps ning ma ei tahtnud ka lahkuda Tartust.  Mäletan, et ma ka ei tahtnud kuuluda pastoraalseminari esimesse lendu, tundus, et ei jaksa taas olla „esimene“, kellel paratamatult veidi katsetatakse, ning ütlesin, et las süsteem saab natuke küpsemaks. Olen rõõmus, et see võimalus tuli minu juurde tagasi kümmekond aastat hiljem ja sama seminari juhatajaga. Paul-Gerhard Hörschelmanni on raske ülehinnata. Vaimulikuks saamise kutse tuli konkreetselt toonaselt UI rektorilt Tiit Pädamilt. Oli plaan korraldada pastoraalseminari kursus inimestele, kes on seotud UI või ülikooliga ja meie seltskond komplekteerus selline: professorid Tarmo Kulmar ja Alar Laats, Triin Simson, kes töötas toona UIs, ja Anne Burghardt, kes oli Saksamaalt Eestisse naasmas. Mina siis töötasin juba UIs. 

Kuivõrd on meeles õpingute ajast, et pidid selgitama, kuidas sobib usuteaduskond universitas’ekoosseisu?

Ei tule meelde midagi negatiivset. Eks selgitust teatud mõttes tuli teha küll, olime ju oma ala pioneerid ning eks meid ikka takseeriti, et mismoodi need tulevased usuteadlased siis välja näevad jne. Aga tundub pigem, et teaduskond sulandus hästi tervikusse. 

Rohkem on meeles, et minu erialavalik oli üllatuseks minu õpetajatele, ka tuttavatele. Minu perekond on aga alati mu valikuid heaks kiitnud ja otsuseid toetanud ning ma ei ole ka ema poolt tajunud suhtumist, nagu oleksin valinud vale eriala. 

Öeldakse, et akadeemiline usuteadus võib pärssida usklikkust. Kuivõrd pandi sinu usk teoloogiaõpingutes proovile?

Minu jaoks on see arusaamatu teema. Ei ole tajunud õppimisega seonduvalt mingit vastuolu ega isikliku usu proovile panekut, kriisist kõnelemata. Pigem mäletan, et mõnigi kaas-

õppur leidis just õpingute käigus tee kirikusse. Veel meenutan, kuidas Jaanus Noormägi püüdis meid õppejõuna kiriku poole kasvatada ja vahendas lakkamatult sõnumit, et teie oletegi kiriku uus põlvkond. 

Praktilise usuelu näiteks võib lugeda ju ka Ülikooli koguduse taastamise, hiljem liideti see Jaani kogudusega, milles kaasa lõin. Enne seda käisin Tartu Maarja koguduses, mis pesitses toona Peetri kirikus ja jumalateenistuse algus oli tudengile sobilik kell üks päeval. Pühapäeviti jõudsin kirikusse pigem tihti kui harva.  

Huvitavaks episoodiks ja mitte vähetähtsaks on ka Eesti Kristlik Üliõpilasühing, milles aktiivselt osalesin ning mis pakkus ikka väga rikkalikku tegevuskava. 

Et otsustasid akadeemiliselt organiseeruda, näitab, et teoloogiaüliõpilasena võtsid osa kõigest, mida ülikool tudengile pakkus.

Nominaalaeg neli aastat möödus sisutihedas tegevuses. Kohustuslikke aineid oli palju, huvist sai veel loenguid juurde võetud. Aga – puhata ja mängida oli ka aega, ei tahaks nuriseda. Seltskondlikku elu oli tahtmise korral võimalik samuti elada ning mina selle kasuks omi valikuid ka tegin. Korporatsioon, kuhu vilistlasena nüüd kuulun, andis häid sõpru terveks eluks.  

Kas pakutav usuteaduskonnas oli hea valik?

Olen kindel, et see oli parim valik, mida toona oli võimalik pakkuda. Kindlasti oli see hea. Usuteadus ei ole aga kivisse raiutud distsipliin, see areneb ning ka tänane usuteaduskond on teistsugune kui meie õppimise ajal. Meie ajal ei olnud võimalik valikuid teha ja spetsialiseerumine toimus alles stuudiumi lõpusirgel. 

Usuteaduskonna lõppedes valisid pedagoogikasuuna, et saada kooli usundiõpetajaks. Aga sidusid ka ennast hingehoiukoolitusega.

Jah, selles seoses kuulusin taas kord esimeste ringi, sest meie aastakäigust valis religioonipedagoogika jätkamiseks kaks inimest. Me saime usundiõpetuse õpetaja kutsetunnistuse ning asusime saadud oskusi ka praktikas rakendama. Meie suureks õpetajaks-ideoloogiks oli varalahkunud Pille Valk. Paralleelselt käisin ka hingehoiukoolitusel, mis oli esimene eestlaste korraldatud pikk koolitus soomlaste eeskujul, koolitajateks Heino Nurk, Kadri Ugur ja Naatan Haamer. Oli kaks rühma: teoloogid ja meditsiinitöötajad. Selle järel 1996. aastal tuli pakkumine TÜ lastekliinikust ja asusin seal hingehoidjana tööle.  

Väga oluliseks pean Soome kiriku hingehoiukeskuse koolitust, millest kahe aasta vältel kaugõppevormis osa sain. See Soome kiriku vaimsus ja toimimise viis on mulle hästi sobinud ja just Soomega on minu kontaktid väga tihedad. Viimati koolitasin ennast bibliodraama juhendajaks. Soome kiriku koolituskeskus Järvenpääl on kodune paik. Meie kogudusel on Soomes kaks sõpruskogudust, Espoos ja Hollolas, kellega tihedalt suhtleme.

Oled Kose kirikuõpetaja. Kuivõrd sinu varasem tegevus toetab sinu kirikuõpetaja kutsumust ja tegevust?         

Vaimuliku ametis saan ühendada kõik varasemad ametid ja väljaõpped ehk kooliõpetaja, hingehoidja ja juhi pädevused. Pedagoogika ja hingehoid on lausa vältimatud osad vaimuliku töös ja teadmised nendest on üliolulised. Kose kogudus teeb ise väga palju argiasju, et mina saaks keskenduda erialasele tegevusele. Olen selle eest oma kogudusele väga tänulik.  

Liina Raudvassar

Kerstin Kask

Sündinud 30. jaanuaril 1973

EELK vaimulik, alates 2018. aastast Kose Püha Nikolause koguduse õpetaja

EELK Usuteaduse Instituudi dekanaadi juhataja

Lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna

Akadeemiliselt kuulub korporatsiooni Filiae Patriae