Keegi pole liiga tähtsusetu

«Mina olen täna leerilaps,» rõõmustab Rita, üks neljast vaimupuudega noorest, kes pühapäeval Pilistvere kirikus leeriõnnistuse sai.
Möödunud nädalal peeti Eesti luterliku kiriku ajaloos esmakordselt leerilaagrit vaimupuudega noortele. Leerilaste ja nende saatjate laagripaigaks oli armastatud Pilistvere pastoraat. Idee taolise laagri korraldamiseks tuli Soome luteri kiriku õpetajalt Kirsti-Maija Paananenilt, kes on vaimupuudega noorte leerilaagreid aastaid korraldanud. Ka rahastus kuuepäevase laagri korraldamiseks tuli Soome kirikult.
«Olen varem osalenud Soomes ühe taolise laagri korraldamises, kuid selget ettekujutust praktilisest tööst küll polnud. Tegemist on ikkagi erivajadustega noortega ja õppetöö siin laagris on tavapärasest erinev. Õpetuses rõhusime sümbolitele ja meeltele, alates lõhnaaistingutest kuni hästi läbimõeldud käelise tegevuseni. Ja igal päeval harjutasime leerimissat, et õnnistamispäeval kõik sujuda võiks. Seega oli koormus päris karm,» kirjeldab laagrit läbi viinud õpetaja Elve Bender.
«See maailm pole mulle võõras, olen ise 21aastase vaimupuudega Maria ema. Samas pean ütlema, et ema ei ole hea õpetaja. Ema on ema. Et see laager oli leerilastele koos saatjatega, kelleks üldjuhul on emad, mõtlesime ka nende peale. Jätsime lapsed kasvatajate hoolde ja saime isekeskis olla – jagada lugusid, aga ka praktilisi nõuandeid. Aitab seegi, kui kuuled teiste kogemusi, isegi seadusandlusest, sest ametnike käest tegelikult palju teada ei saa ja infot peab lausa välja kaevama,» teab Bender.
Ta lisab, et varem või hiljem tuleb lapsel alustada oma iseseisvat elu, kas või hooldekodudesse minnes, ja vanemate eesmärgiks on, et noor inimene oleks nii iseseisev kui võimalik, et ei tekiks sellist õpitud abitust. Et viimane kerge tulema on, teab ta omast käest. «Siis aitab hästi, kui noor käib kuskil väljas ja suhtleb teiste inimestega, näiteks päevakeskustes. Kuni kodus ollakse, on ikka ema see, kellele toetuda.»
Väikseid muudatusi nõudis ka leeripüha. Näiteks tuli armulaua jagamisel kasta leib veini sisse ja ka laulud valiti lihtsamad, mida iga päev leerilastega harjutati. «Eeskuju võtsime soome lauludest, need on kuidagi kodusemad ja suupärasemad ning tulevad paremini välja,» märgib Bender ning kiidab Soomest appi tulnud suurepäraseid töötegijaid: «Eelkõige on see Kirsti-Maija töö ja kui veel tagasi minna, siis tema vanaisa töö, kes pani Soomes aluse vaimupuuetega noorte leeritööle kirikus.
Kuid Kirsti-Maija on kogu taasiseseisvumisaja tegelnud ka eesti noortega ning see on tema töö vili, et need toredad inimesed täna leeriõnnistuse saada võisid. Ta on otsinud ja kogunud enda kõrvale sõpru, kes meile laagri läbiviimisel väga suureks ja professionaalseks abiks olid. Tuula Lappi ja Maila Koskinen on ristivanemateks eesti vaimupuudega noortele ja vabatahtlikena Eestis sotsiaaltööd varemgi teinud.»
Paraku ei saanud laagrist osa võtta Kirsti-Maija ise, sest vahetult enne leerilaagrit arstlikus kontrollis käies selgus, et tuleb minna südame pärgarteri operatsioonile. «Tahaksin olla teiega täna Pilistveres!» oli sõnum, mille Kirsti-Maija pühapäeva hommikul leerilistele saatis.
Heameelt toreda laagri üle tundsid nii leerilapsed kui õpetajad. «Mul ei ole varem õnnestunud pidada ühtegi leeri nõnda, et noormeestel igas tunnis alati valge särk seljas ja lips ees,» tunnustab õpetaja Bender eeskujulikke leerilisi Urmast (kes, tõsi küll, leeriõnnistuse juba saanud ja seekord lihtsalt laagrilisena kaasa lõi) ja Vartanit.
Õpetaja Tuula meenutab naljaga uusi õpitud väljendeid nagu «oki-doki» ja «mudakonn» ning lubab peagi uut kohtumist: «Mul on väga hea meel, et laager nii hästi õnnestus. Need leerilapsed on unustamatud ning väga erilised inimesed. Usun, et peagi kohtume jälle.»
20. aprillil toimunud leeripühal said õnnistuse Vartan Arutjunov, Rita Kallas, Maria Praats ja Anita Siida.
«Need lapsed on jumalariigi kodanikud ja kuuluvad kogudusse. Keegi pole liiga tähtis ega tähtsusetu,» on õpetaja Bender kindel.