Eesti Kirik 100

Jõulukuu esimese päeva hommikul kõlasid Tallinna toomkiriku kellad, mis kutsusid osalema ajalehe Eesti Kirik 100 aasta juubeli jumalateenistusel. Samal hommikul süüdati paljudes koolides juba esimesed advendiküünlad.

Nii nagu avaldatakse ja loetakse uuesti ette Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt 1918 vastu võetud manifesti kõigile Eestimaa rahvastele, avaldas ajaleht Eesti Kirik oma eelmise numbri avalehel uuesti 1923. aastal esimeses, ajalehe proovinumbris avaldatud esimese peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamäe pöördumise lugejatele, mille juubelikonverentsi alguses Toomkooli aulas luges ette Tallinna toompraost Arho Tuhkru.

Esimene tähelepanek, mis ühendab minevikku ja olevikku, on mitte ainelist tulu taotleva, kuid kiriku ja vaimuelu kajastava väljaande toimetamise ja lugejateni toomisega seotud aineline kitsikus. Vaatamata sellele, et kiriku liikmeskond on saja aasta jooksul kordades kahanenud, on nii esimese prooviväljaande kui praeguse lehe trükiarvud võrreldavad.

Oma kiriku ajalehte hakati välja andma ajal, mil Vabadussõjas inimeste elude ja majanduses makstud kallis hind oli rahva mälus veel värskelt meeles, ning nii kirik kui rahvas vajas ühendavat ühisosa, mida toonane ajalehe toimetus lootis kaastöö näol leida ligi 300 elukutseliselt kirikueluga seotud kutselise töötegija abiga.

Seda eesmärki peavad silmas ka nüüdsed kiriku häälekandja ning uue väljaandena e-kiriku toimetajad. Kuigi inimeste ja koguduste vahelised vahemaad on vähenenud kiiremate kommunikatsioonivahendite abil, ei saa ajalehes kajastada sündmusi või avaldada artikleid, kui kogudused ja kaastöö tegijad nendest toimetust ei informeeri.

Kommunikatsiooni ja omavahelise suhtlemise teemad tõstatusid ka möödunud reedel Toomkoolis peetud arutlusringis osalejate Bianca Mikovitši (Maaleht), Hans H. Luige (Ekspress Grupp), Martin Šmutovi (Õhtuleht), Liina Raudvassari (Eesti Kirik) ja peapiiskop Urmas Viilma vastustes Eesti Kiriku kolumnisti Janek Mäggi esitatud küsimustele.

Peavoolu ja kirikliku ajakirjanduse esindajate vahelisest arutelust ilmnes, et mitte alati ei jõua kirikule oluliste sündmuste kohta käiv info peavoolumeedia otsustajateni või ei ärata see viimastes piisavalt huvi. Kui mingi kiriku või selle esindajatega seotud teema aeg-ajalt ületab uudiskünnise, ei juhtu see põhjustel ja rõhuasetustel, millele kirik ise oleks soovinud tähelepanu juhtida. Tõsi on seegi, et küllap elab ka kirik, kogudus või ka iga selle liige omaenda inforuumis, kus viibimine tundub tuttav ja turvaline, kuid mis ei pruugi kõnetada kirikust väljaspool olijaid. Nii soovitas peapiiskop, et kirik võiks rohkem tundma õppida oma lugejaid ehk sihtgruppi ja mõelda piltlikult kiriku müüride vahelt välja. Ta palus endale ette kujutada olukorda, kus meil ei oleks olemas kirikuid või kirikuga seotud hooneid, siis kuidas ja kus jätkata selles olukorras evangeeliumi kuulutamise tööd.

Seda, et kirikut võib näha erineval moel, tõdeti ka näite varal, kus üksikute inimestega suurt saali võib pidada tühjaks kirikuks, kuid teine vaade on samale olukorrale juhul, kui öelda, et mida vähem on kirikus inimesi (loe: nende erinevaid arvamusi), seda enam on selles Jumalat.

Ühiselt leiti, et nii kiriku kui peavoolu ajakirjanduse üheks eesmärgiks on kõnetada avalike sündmuste kõrval ennekõike tavalist inimest ja kuulda nende arvamusi meid ümbritsevate nähtuste kohta.

Toomkooli ruumides üles seatud näituse, mille sisuliseks koostajaks on Priit Rohtmets, esitluse järel peetud ülevaates tõdes kirikuloolane, et läbi saja aasta on kiriku ajalehe väljaandmisel olnud kaks peamist muret: inimeste ja raha puudus. Mitme inimese koostöös sündinud sisuka rändnäituse stende on võimalik lihtsalt viia ühest kohast teise ja need võiks kirikulehe juubeliaasta raames pakkuda sisulist huvi igal suuremal kiriklikul üritusel, näiteks kevadistel sinoditel ja juuni lõpus Viljandis toimuval kirikupäeval ja laulupeol. Näituse esitlemiseks oma koguduses, kogukonnas või koolis võib julgelt võtta ühendust Eesti Kiriku toimetusega.

Kui viimasel kirikukogul küsiti, kuidas taastada ajalehe ilmumine paberkandjal igal nädalal, tõi peapiiskop esile, et lõppeval aastal ei ole oma kiriku ajalehe tellimust vormistanud 70 kogudust ligi 170st. Siinkirjutajale tundub loomulikuna, et ajalehte Eesti Kirik tellitakse igasse kogudusse ja iga koguduse juhatuse või nõukogu liige võiks pidada auasjaks toetada oma kiriku ajalehe ilmumise jätkumist ja head käekäiku isikliku tellimuse vormistamisega kas paberkandja või algavast aastas avaneva digitellimuse näol. Alanud advendi- ja jõuluaeg võiks inspireerida meid tegema ühe sammuga kahekordse kingituse, tellides väärikat ja sisukat ajalehte järgmiseks aastaks mõnele oma pereliikmele või tuttavale ja tagades sellega ka ajalehe ilmumise järgnevatel aastatel.

Ajaleht omalt poolt on oma lugejate huvi suurendamiseks valmistanud ette uue kodulehe, mis avaneb meile alanud jõulukuul, ja loodab, et uus kirikuaasta toob palju huvitavaid ja üllatavaid uudiseid meie enda kiriku- ja vaimuelust.

Anti Toplaan

assessor

---

 [k1]Sündmusi ei saa kõnetada. Kas võib olla mõeldud nii: avalike sündmuste vahendamise kõrval kõnetada …