Sõnaviibe sajandi tagant: Eesti Kirik 4.12.1924
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Eesti Kirik 100, Tulipunktis / Number: 4. detsember 2024 Nr 45 /
Eesti Kirikust nr 49 saab lugeda: mitte sõnagi advendiajast; lausa kahte prohvetlikku hoiatust, mis ajaloovoos täide läksid; detsembrimässust ja algavast Eesti Kiriku II aastakäigust.
Kui viimasel pühapäeval oli Eestis väga paljudes linnades ja külades, kirikutes ja kodudes süüdatud esimene advendiküünal; kuulutatud, et algab jõululapse sündimise püha ootus- ja ettevalmistusaeg; Vikerraadios tsiteeriti uudistes peapiiskop Viilma advendiaja alguse tervitust, siis sajandi eest ilmunud Eesti Kirikus ei esine kordagi sõna „advent“. Üllatav, kas pole?
Kus riid, seal elu?
Millest siis juttu on? Sel korral leiab lausa kaks vaimulikku mõtisklust. Ehk võib teist lühiettekandeks nimetada. Huvitaval kombel võib mõlemast kirjutisest lausa prohvetliku sõnumi välja lugeda. Sõnumi, mis ka ajaloovoos täitus.
Esilehel tuletab Ülikooli koguduse õpetaja H.B. Rahamägi meelde, et oleme Jumala tempel ja Jumala Vaim elab meie sees. Pealkirjaga „Kes meie oleme?“ soovib vaimulikust Eesti Kiriku peatoimetaja fookuse paika panna.
On ilmselge, et äsja iseseisva riigini jõudnud rahvas on pilgu pööranud riigi ja rahva ülesehitustöödele. „Rahva elu templi ehituse kallal vuhisevad vasarad, langevad killud, liituvad kivid. Redelid seatakse hoone uste kohale üles, et juba aegsasti uksepealsesse kivisse raiuda silmapaistva kirjaga, missugune elu selles templis keema peab,“ on kirjeldatud.
