Sõnaviibe sajandi tagant: Eesti Kirik 13.11.1924
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Eesti Kirik 100, Tulipunktis / Number: 13. november 2024 Nr 42 /
Vaimulike „truudusetus" kogudustele; kirikust võõrdumine; vangide heaolu eest seisva seltsi loomine; riigikogu väitleb erimeelsuses – need ei ole ainsad teemad, mida sajanditagune Eesti Kirik tulipunkti võtab.
Tavaks saanud kombel alustatakse igavikulisemal lainel ja sõna saab vaimulikuks mõtiskluseks Rapla koguduse õpetaja Joosep Liiv. Toetudes kirjakohale kirjast heebrealastele (Hb 11:14) vaeb ta teemat, mis seotud kristlast puudutava kahe kodumaa küsimusega.
Kui kristlane võtab ajalikku elu vaid kui teel olemist, siis kas ei muutu ta maiste ülesannete lahendamise osas ükskõikseks? Kas üldse ongi õige tegeleda selle maailma oluga või on hoopis vaja keskenduda jäägitult tulevasele? Pastor Liiv manitseb kirikulehes kogudust täitma oma kohust maises elus, aga samas virgutab lugejate meeli teadlikkusele: „Me otsime igatsusega oma kodumaad.“
„Meie elame ilmas, liigume ja teeme tööd keset kihavat ilma elu, aga oleme ometi kõrgemad kui ilm; me tarvitame ilmas kõike, aga nii, et me Jumala lapse nimi ja õigus selle all ei kannata, et me seda omapärasust ei kaota, mis tunnistab, kust me pärit oleme, kus me kodumaa on. Sest Jumala igavesest isakodust oleme me pärit, sealt oleme siia võõrsile tulnud, et siin kui majalised Isa juhatuse järele rännata,“ kirjutab õp Liiv.
Haritlaste ootused kirikule
Sisult juhtkiri on teise lehekülje päismikus. Peatoimetaja Rahamägi käsitleb probleemi, mis ei ole saja aastaga oma akuutsust kaotanud: kirikust võõrdumine. Autor osutab juhtlõigus kahele levinud väitele. „Esiteks: Kirikule olla suured hulgad ja meie haritlased võõraks jäänud. Teiseks: Kirik olla selles süüdi."
