Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100: 3. osa

/ Autor: / Rubriik: Eesti Kirik 100, Järjejutt / Number:  /

Eesti Kiriku levik ja ajalehe ülalpidamine

1924. aasta jaanuaris piiskop Jakob Kuke korteris oma esimesele koosolekule kogunenud Eesti Kiriku toimetus otsustas, et nii nagu toonaseid päevalehti, hakatakse ka kirikulehte välja andma suures formaadis. Nii loodeti kõik kaastööd kenasti ära mahutada. Esimese aasta jooksul ilmuski ajaleht neljaleheküljelisena suures formaadis.

1925. aastast muutis toimetus ajalehe formaadi aga poole väiksemaks ja lehekülgede arv suurenes neljalt kaheksale. Ajalehte trükiti Tallinnas Pahlmanni trükikojas. Ühe numbri trükkimine maksis 1925. aastal 6400 marka.


Uus muudatus võeti ette 1935. aastal, mil ajalehe formaat muutus taas suuremaks. Ajaleht ilmus kuueleheküljelisena. See muutus oli seotud Jakob Aunveri asumisega peatoimetaja ametisse. Aunveri sooviks oli rõhutada, et Eesti Kirik pole ajakiri, vaid ajaleht, mida antakse välja ajalehe formaadis. Kui 1936. aastast ilmus kord kuus ka kaheksaleheküljeline number, siis 1938. aastast paisus leht korrapäraselt kaheksaleheküljeliseks.


Ajalehe väljanägemine oli esialgu tagasihoidlikult moodne, kuid muutus juba 1925. aastal stiililt arhailisemaks. 1926. aastast lisati ajalehe päismikku kunstnik Voldemar Kangro-Pooli joonistus, kus kujutati Eesti talu ja kirikut. 1931. aasta detsembri lõpus asendus senine kujundus lakoonilise päismikuga, mis sisaldas lisaks suurelt trükitud ajalehe pealkirjale väiksemas kirjas trükitud infot toimetuse ja väljaandjate kohta. Kujundus püsis 1930. aastatel muutumatuna.


Päevalehti telliti 1920.–1930. aastatel vaid väga vähesel määral. Valdav osa ajalehti osteti kioskitest, müügipunktidest ja tänavatelt. Eesti Kirik nägi juba alates 1924. aastast palju vaeva, et kasvatada ajalehe püsitellijate arvu. Poole aasta tellimus ühes saatmisega maksis esimesel ilmumisaastal 150 marka, saatmiseta 125 marka, kvartaliks ühes saatmisega 75 marka ja ilma saatmiseta 65 marka. Tellimusi esitati kirikuõpetajate või ka raamatukaupluste kaudu. Näiteks Tartus oli võimalik kirikulehte tellida Postimehe raamatukaupluse ja Matto raamatukaupluse vahendusel. Numbreid saadeti ka Saaremaa Kirjastusühisuse raamatukauplusele ja sealgi võeti tellimusi vastu.


Ajalehtede saatmise eest vastutas 1920. aastatel konsistooriumi asjaajaja Jaan Jürgenthal, kellele maksti selle eest lisatasuks 1500 marka kuus. Oskar Villa sai asjaajamise eest lisatasu 2000 marka kuus. Juba 1924. aastal otsustati loobuda kaastöölistele tasuta lehe saatmisest ja nii tuli kõigil ajalehe eest maksta. Proovinumbri hinnaks oli esimestel ilmumisaastatel 10 marka, tavanumbri hinnaks oli kuni 1920. aastate lõpuni 5 marka. 1928. aastal toimunud rahareformi järel maksis lehenumber 5 senti. Aastatellimuse hinnaks oli saatmisega 2 krooni ja 50 senti, saatmiseta 2 krooni ja 25 senti. 1940. aastaks oli aastatellimuse hind kasvanud 3 kroonini.


Üksjagu palju küsimusi valmistas toimetuse jaoks kaastööde hankimine. Autorite innustamiseks saadeti kaastöölistele meeldetuletusi, et ajaleht ootab nende artikleid. Selleks, et vaimulike seas teoloogiliste vaidluste tõttu tekkinud vaenulikkust murda, volitas kirikulehe toimetus Jakob Aunveri sõitma 1925. aasta kevadel mööda Eestit, et kohapeal lehe tellimiseks reklaami teha. Esimesena külastas Aunver Võru praostkonda.


Sellele vaatamata ületas üksiknumbrite ostjate arv 1925. aastal suuresti tellijate arvu. Kui tellijatelt laekus 1924. aastal 64 681 marka, siis üksiknumbrite müügist saadi 207 183 marka. Järjest tellijate arv siiski kasvas. Kui 1925. aastal oli eratellijaid 845, siis 1926. aastal olid neid juba 934. Eesti Kirikut reklaamiti kui kiriku häälekandjat, sestap oli oluline, et kõik vaimulikud ja kogudused lehte telliksid. Toimetus saatis kogudustesse sellesisulisi ringkirju.

1920. aastatel varieerus Eesti Kiriku trükiarv 2000–2500 vahel, 1920. aastate lõpus langes tiraaž 2000-le. 1930. aastatel ajalehe tiraaž veidi tõusis, jõudes 1935. aastaks 2500 eksemplarini. 1930. aastate lõpus hakati tegema järjekordset kampaaniat, et koguduste juhtorganid ajalehte telliksid. Selle tulemusena trükiarv 1938. aastal ka veidi tõusis.

1920. aastatel oli ajalehe toimetuse jaoks suureks probleemiks koguduste võlgnevuste likvideerimine. Sellele vaatamata otsustas toimetus 1926. aasta märtsis hakata ajalehe kaastöötajatele honorari maksma, sest kaastöid kippus muidu nappima. Hingekosutavate artiklite eest otsustati tasu mitte maksta, tõlgete eest maksti 1,5–2 marka rea pealt, sõnumite eest 1,5 marka ja artiklite ning luuletuste eest 2–3 marka rea pealt.


Rahaliselt oli ajaleht esimesed viis aastat siiski järjekindlalt miinuses. 1928. aastal kustutas kirikupäev viienda aastapäeva puhul ajalehe võlad, aga 1920. aastate lõpus alanud majanduskriis viis lehe jällegi rahaliselt keerulisse olukorda.
(Järgneb.)

Priit Rohtmets