Tundlik inimesekujutaja Eerik Haamer
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 21 mai 2008 Nr 24/25 /
Tartu kunstimuuseumis on 15. juunini avatud eesti kunstniku Eerik Haameri ulatuslik maalinäitus «Kahel pool merd».
Kolme korruse saalidesse välja pandud teosed annavad põhjaliku ülevaate Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas Nikolai Triigi käe all õppinud kunstnikust.
Eerik Haamer sündis 17. veebruaril 1908. aastal Kuressaares Caroline ja Aleksander Haameri pere kolmanda pojana. Tema vanem vend oli hilisem legendaarne kirikuõpetaja Harri Haamer, keda ta 1934. aastal on portreteerinud, maal on ka näitusel väljas.
Lõpetanud 1932. aastal Tartu ülikooli kehalise kasvatuse instituudi, tundis Eerik Haamer siiski kutsumust saada kunstnikuks, mis viis ta Pallase kunstikooli. Tema tolleaegne hajutatud värvilahendusega stiil, näiteks diplomitöö «Maarja ja Elisabeth lastega» (1935) annab tunnistust hingelt romantikust. Juba esimestes töödes nähtav huvi inimeste vastu jääb kunstnikku saatma kogu elu.
«Eerik Haamer väärtustas inimesi, ta suhtus kõigisse pieteeditundega ja oli loomult väga avatud, suure sisemise vabadusega,» meenutab oma lelle Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer, kelle kodust on näitusel isa Harri portree ja diplomitöö. Lisaks veel autoportreena pliiatsijoonistus.
Eerik Haameri läbimurdetööks sai maal «Pime» (1938), mille teema kunstniku halva nägemise tõttu köitis teda hiljemgi. Inimlik kaastunne ja osavõtlikkus elu suhtes väljendub Eerik Haameri teisteski töödes: «Ruhnu naised kirikuteel» (1938), «Heinavedajad» (1938), Ruhnu kalurid» (1936).
Eriline traagika ja kaastunne aimub juba Rootsis, kuhu ta põgenes 1944, valminud maalis «Väljatõugatu» (1945), mis põhineb ruhnlaste ebainimlikul taval saata lapsega naine aerudeta paadis merele. Esimesed paguluses maalitud tööd on endiselt tumedas koloriidis ja õhustikus nagu «Göta laevatehase töölised tulevad maale» (1945–46).
Kui esialgu jätkas Eerik Haamer talle nii armsa Ruhnu teemaga, siis 1960ndatel loob ta võimsa seeria põhjapõtradest ja maalib loodusdetaile, eksperimenteerides materjalide ja värvide kasutusega. Silmapaistvad juba suuruselt on Eerik Haameri maalid, kus kunstnik ühendab Eesti ja Rootsi teema, näiteks «Sigtuna sõjakäik» (1962) ja «Kiigel» (1966).
Uus kümnend tõi loomingusse ka uue perioodi: maalid muutusid üha läbipaistvamaks, tema vaatlejapilk tabab eri karaktereid, suhtumises inimestesse on heatahtlikku pilget. Nimetada võiks maale «Kaardimängijad» (1968), «Tjörni regatt» (1975), aga ka koduigatsusest kantud ja nostalgiat tekitavat «Kurssaare pritsimehed» (1975).
Oma maalidel on Eerik Haamer kujutanud ka suvekodu Lyrö saare õhustikku ja inimesi. Maalil «Mäejutlus» (1986) on kuulajate seas Eerik Haamer oma suure koeraga.
Eenok Haamer ütleb, et käis kaks korda Rootsis lellel kodus külas ja teda haiglas vaatamas. Ja lell käis korra Mustvees. Ta soovinud väga eesti keeles rääkida, olnud humoorikas, soe ja heatahtlik, aga enesessetõmbunud ega rääkinud endast heal meelel. Kõrgelt hindab Eenok Haamer lelle originaalseid mõtteid: «Eerik Haamer oleks võinud ka kirjanik olla.»
Viljaka kunstniku viimaseks maaliks jäi «Kurt ja pime», milles väljendub südantvalutav teema poolpimeda ja vanaduses kurdiks jäänud kunstniku jaoks. Eerik Haamer suri 4. novembril 1994 Kungälvis Rootsis, tema urni mattis Eenok Haamer Kudjape kalmistule Kuressaares. 1993 omistati Eerik Haamerile Eesti Vabariigi 75. aastapäeva tunnusmedal.
Rita Puidet