Sõnaviibe sajandi tagant: Eesti Kirik 03.01.1924

Eesti Kiriku juubeliaasta kestab. 1. detsembril Tallinnas tähistatud Eesti Kiriku päev ei pannud 100. sünnipäeva üritustele punkti, vaid avas juubeliaasta. Üheks ettevõtmiseks sel aastal on meie lugejatele tutvustada, millest kirjutasime 100 aastat tagasi.

1923. aasta detsembris tuli trükist Eesti Kiriku proovinumber. Neljapäeval, 3. jaanuaril 1924 ilmus esimese aastakäigu esimene number. Terve aasta juhtsalmiks on 1Kr 16:13, mis tolleaegses tõlkes kõlas „Valvake, seiske usus, olge kui mehed!“. Kõige uuemas tõlkes on sama salm leidnud sõnastuse „Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks!“.

Toimetus ja lehe sisu

Eesti Kiriku esimese toimetuse moodustasid piiskop Jakob Kukk, Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor Hugo Bernhard Rahamägi (peatoimetaja), Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer (Soomre) (vastutav toimetaja) ja konsistooriumi sekretär Oskar Villa (asjaajaja). Lehe päismikku on märgitud peatoimetaja ja vastutava toimetaja nimi.

Esilehelt leiab ka tellimise info ehk tellimine pooleks aastaks postiga 150 marka, postita 125 marka; veerandiks aastaks postiga 75 marka, postita 65 marka. Üksiknumbri hind 5 marka. Kohe päismiku all on sisukord, kust saab teada, et lehenumbrisse mahub viis kirjutist: piiskop Jakob Kuke tervitus (toetub kirjakohale Jh 9:4-5) uueks aastaks, peatoimetaja H. B. Rahamäe artikkel „Eesti kirik uuel aastal“; artikkel, kus selgitatakse 1921. aastal tööd alustanud kiriku keskkassa eesmärki ja vajadust; algab järjejutt „Kas ristiusk on sallimata?“ ja viiendaks on rubriik „Maailma merelt“, mis annab ülevaate ühiskonnas üldiselt toimuvast nii Eestis kui mujal maailmas.

Igas suuruses mahedahäälelisi kirikukellasi

Pea igas lehtnumbris on ka üks foto. Esimeses Vastseliina kiriku altari pilt. Foto pole seotud ühegi artikliga ehk teda pole kasutatud illustratsioonina ja märkimata on ka foto autor. Väga huvitav on kuulutuste rubriik. Antakse teada, et ilmunud on „Kirikukatsumise kava“, mida saab osta Keskkassa ladudes Tallinnas Konsistooriumis ja Tartus „Postimehe“ juures, hind 25 marka.

Veel kuulutatakse, et on asutatud Keskkassa trükitööde ladu Tartus Postimehe juures, müügil on uus lauluraamat „Vaimulikud laulud“, kirikuraamatute blanketid ja leerilaste õnnistamise lehed. Eriti tore on Tartus tegutseva A/S Tegur kuulutus, kus kodumaa kogudusi kutsutakse laskma oma kirikutele kellad omamaa tehastes valada. Lubatakse valada igas suuruses “mahedahäälelisi kirikukellasi”.

Mis jääb lehes üldiselt silma? Ilmselgelt, et nii iseseisev luterlik kirik kui ka noor Eesti Vabariik on intensiivses arenemise järgus: muutusi on palju, sõjajärgsed kahjud koormavad. Tagasi vaadates öeldakse 1923. aasta kohta, et muresid suurendasid iseäranis haruldaselt vihmased ilmad, rahul ollakse toimunud usuõpetuse teemalise rahvahääletuse tulemusega ja laulupeoga. Silma jäi, et 100 aastat tagasi oli liigaasta (nagu tänavugi) ning et sooviti tähistada 400 aasta möödumist reformatsiooni jõudmisest meie kodumaale.

Väljavõtted artiklitest

Piiskop Jakob Kuke tervitusest

„Uue aastaga astume läbi kinnise ukse tundmata pimedasse tuppa. Teadmata, mis meid ootab: kas elu, kas surm, kas pimedus, kas üksildus … Otsegu julgustuseks tulevad sõbrad ja sugulased tervitustega ja soovidega. Tervitajad tahavad ütelda: Sina ei pea mitte üksinda vastu astuma eluvõitlustele, vaid meie seisame ühes koos just kui üks võitlusrind.“

„Kui meid Isa taevast uuel aastal ei tervita, siis on uus aasta hoolimata hõiskest ja sõpradest ometi surnukamber ja võõrsilolek. /-/ Ilma Jumalata on uus aasta meile surmatuli ja iga päev raiub tüki meie elu otsast maha. Jumala tervitus on tuli, mis uue aasta pimeduses põleb, ainult see valgus jaksab uut aastat valgustada.“

„Kui kaugel peab meie süda Jumalast ära olema, kui tema tervitus ka sellel aastal meie südameni ei jõua, ehk ta tervitus suurema kiirusega jookseb, kui sätendaja valgus. Kas jõuab isa tervitus nende 366 päevaga ärakaranud poja südameni?“

„Eesti kirik uuel aastal“, autor H. B. Rahamägi

„Eelolev 1924. aasta toob meie evangeelsele üldkirikule mitu üldist ettevõtet, korraldust, sündmust.

Kavatseme ju meie pühitseda sel aastal usupuhastuse tulemise 400aastast mälestusjuubelit. Kas suudame meie seda pühitseda nõnda, et meie võime tunnistust anda: Eesti rahvas on reformatsiooni lapsed! 400 aastat usupuhastuskirikut on meid usuliselt teinud kindlaks ja selgeks! – Kas seisab meil usu kindlus ja selgus silme ees? Mitte ainult ühed ja teised välised parandused? – Seni igatahes ei ole see veel mitte täiesti nähtavale tulnud.

Edasi saavad 1924. aastal riigi poolt vist küll uus perekonnaseadus ja riigi ja kiriku lahutamise seadus maksma pandud. Meid pannakse täiesti oma jalgele; loodame, et meile mitte kõigevähemalt võrreldes teiste ühingutega ja liitudega kitsendusi ei tehta, ehk küll seda karta olla.“

Järjejutt „Kas ristiusk on sallimata?“, autor P.B.

„Muidugi, ka evang.luth. kirikuga ei olda rahul, ei taheta talle sallivuse tunnistust anda. Meiegi kirikut süüdistatakse sallimatuses. Kui ta inimesele, kes kangekaelselt patust ei taha lahkuda või ilma lepituseta püha armulauda nõuab, armukuulutuse ja laualkäimise ära keelab; kui ta avalikud jumalapõlgajad ja kergemeelsed enesetapjad kirikliku matmise aust ilma jätab; kui kirikuvalitsused meestele, kes ristiusu vaimuga täielikult vastuolusse sattunud, kiriklikku ametit ei usalda, – siis tõmmatakse sagedasti kisa lahti ja karjutakse: Vaadake, kirik on sallimata!“

Artikkel „Ev.-luth. kiriku keskkassa“, autor V.

„Ev.-luth. kiriku keskkassa tähtsus meie kiriku elus on veel paljudele kirikuliigetele võõras. Ja mitte ainult neile, vaid ka kirikutegelaste, nõukogu liigete j.t. hulgas leidub neid, kellel selle kohta tarvilik selgus puudub. Ei hinnata keskkassa tööd mitte terve ev.-luth. kiriku seisukohalt, vaid nähakse selles ainult üksikute huvi. Niisuguste lahkhelide põhjus seisab küll suurelt jaolt selles, et asi ise uus on ja ellu tekkis poliitika keerus, kuid küll ka väga selles, et keskkassa organiseerimiseks kogudustes vähe ära on tehtud. Keskkassa algas oma tööd 1921. aastal, millal tema põhikiri kirikupäeva poolt vastu võeti. Selle aja sees on keskkassa valitsus püüdnud keskkassa mõtet kogudustele ringkirjade ja usupuhastuspüha laululehtede kaudu tutvustada, kuid loodetud tagajärgi ei ole sellega kaugeltki kätte saadud.“

Rubriik „Maailma merelt“, autor Vaatleja

„Eestis oli (1923. aastal – K.L.) ainult 2 suuremat sündmust?, mis meile rõõmuks olid: 1) rahvahääletamise (17.–19. veebr) hiilgavad tagajärjed, milles ¾ Eesti rahvast kindlasti tõendas, et ta kiriklik rahvas on ja selleks jääb; 2) laulupidu (30. juunist – 2. juulini), milles üle 12.000 tegelase ülendavalt Eesti vabadusele kaunimaid laule laulsid ja kümnetuhandete kodumaa-armastuse uuesti õhetama panid.“

Kätlin Liimets