Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100: 5. osa

Kahe aastakümne jooksul arutati korduvalt ajalehe erinumbrite väljaandmise küsimust ja mõned sellised erinumbrid anti 1930. aastatel ka välja. Esmakordselt tõstatati see teema toimetuses 1930. aasta detsembris seoses ajalehe rahaliste raskustega. Finantsprobleemide leevendamiseks käidi välja mõte anda välja praostkondade erinumbreid. Toimetus lootis, et sel põhjusel tellitakse ajalehte selles praostkonnas rohkem ja sel on tellimistele ka laiem positiivne mõju. 1938. aastal tuli õpetaja Soomre selle teema juurde tagasi. Piiskop Rahamägi arvas, et kirikuvalitsus võiks anda summasid, et kohapealsete teadete eest väikest tasu maksta ja sel moel kohalike uudiste mahtu tõsta. Leopold Raudkepp ja Johannes Oskar Lauri rõhutasid vajadust teha sagedamini juttu kirikutegelastega, näiteks juubilaridega, et suuremat lugejaskonda võita.

Mõtteid, mida lehega teha, oli 1930. aastate lõpus toimetuses teisigi: kuulutusi taheti paigutada erilehele, ajalehe väljaandmist taheti muuta sagedasemaks, nii et see oleks ilmunud kaks korda nädalas. Eesti okupeerimine tõmbas neile plaanidele kriipsu peale.

1930. aastatel hakkas Eesti Kirik välja andma ka raamatuid. 1936. aastal ilmus Eesti Kiriku kirjastuse väljaandena teos Saaremaa praostkonna koguduste elust ja Hugo Bernhard Rahamäe 50. sünnipäevale pühendatud juubeliteos. 1937. aastal nägid ilmavalgust jutlusekogu „Kindel tee“ ja misjoniteemaline „Toyohiko Kagava – tema elu Kristusele ja Jaapanile“. Mõeldi ka ülestõusmispühade albumi väljaandmisele, aga 1937. aastal arvati see veel varajaseks. Küll aga anti aastatel 1936–1938 välja jõulualbumit „Rahu maa peal“.

Eesti Kiriku sulgemine ja kiriku väljaanded Teise maailmasõja ajal

1940. aasta juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. Religioon oli uue võimu silmis igand, mis tuli ühiskonnast välja juurida, mistõttu hakkas okupatsioonivõim juba 1940. aasta suvel senist ühiskonnakorraldust lõhkuma. Usulised organisatsioonid olid esimeste seas, kelle tegevusvabadust piirati.

Selles olukorras ei säästetud muidugi ka usulisi väljaandeid. Eesti Kiriku peatoimetaja Anton Eilart avaldas 22. augustil Eesti Kiriku veergudel artikli „Usuõpetus kaob koolidest“, kus märkis, et koolidest kaob õppeaine, mida Eesti koolis oli sajandite vältel peetud kõige tähtsamaks õppeaineks. Eilarti artikkel oli võimude jaoks piisavaks ettekäändeks, et 27. augustil ajaleht Eesti Kirik sulgeda. 

1941. aastal alanud Saksa okupatsiooni võimud nõudsid usuorganisatsioonide ümberregistreerimist ja 1942. aastal antud määrusega kohustati kirikuid piirduma oma tegevuses vaid usuliste ülesannete täitmisega. Sellest üleastumisel võtsid võimud õiguse vajadusel ka usuühinguid sulgeda. Aastatel 1941–1944 oli usuelu siiski sedavõrd palju vabam, et okupatsioonivõimud lubasid kirikul oma perioodilise väljaande taas käima panna. Selleks oli ajakirja formaadis „Kirikuleht“ ja selle väljaandjaks oli Eesti Kiriku viimane peatoimetaja Anton Eilart.

Kirikulehe esimene number ilmus 1941. aasta jõuluks ja oli 16 lehekülge pikk. Väljaandes trükiti usuliste ja hingekosutuslike tekstide kõrval ära ka aastatel 1940–1941 küüditatud ja hukkunud vaimulike nimed ning kirikute purustused. 1942. aastal õnnestus Kirikulehte välja anda suurematel pühadel, nii et ajakiri ilmus nii ülestõusmispühadeks, nelipühadeks kui usupuhastuspühaks. 1943. aastal ei ilmunud seevastu mitte ühtegi numbrit ja viimane ehk viies ajakirja number nägi ilmavalgust 32 lehekülje pikkusena 1944. aasta veebruaris.

1944. aasta septembris asendas Nõukogude okupatsioon Saksa okupatsiooni ja see tõi taas kaasa usuelule kehtestatud ranged piirangud, nii et kirikulehe väljaandmine katkes.

Ajaleht Eesti Kirik paguluses

1944. aastal läheneva Punaarmee eest põgenes repressioonide kartuses umbes 70 000 eestlast Läände. Nende hulgas oli üle 70 luteri vaimuliku. Läände põgenesid ka piiskop Johan Kõpp ja vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri, kes jätkasid usulist tööd pagulaste keskel ja taastasid oma kodumaal tegutsevate organisatsioonide tegevuse Läänes. Nii sündis luteri pagulaskirik, millel oli üle 60 koguduse.

Saksamaal Geislingeni pagulaslaagris elavad eestlased jätkasid 1946. aastal Saksa okupatsiooni ajal ilmunud Kirikulehe väljaandmist. Kirikulehte anti välja 84 numbrit ja see ilmus aastatel 1946–1955. Esimesed numbrid anti välja stensileeritud paljundustehnikas ja seejärel trükituna. Rootsis avaldati kaastöid kirjastuse Orto väljaandel 1945. aastast ilmunud ajakirjas Kodukolle.

Rootsis tegutses esialgu piiskop Johan Kõpu nõuandva organina EELK Komitee ning selle juurde loodi kirjanduskomisjon ja kirjastuskomisjon, kes tegelesid kirjanduse väljaandmise korraldamise ja kirjanduse saatmisega eri riikides asuvatesse pagulaskogukondadesse.

Priit Rohtmets

(Järgneb.)