Jälle algab kõik

2Pt 3: 3–13
On kirikuaasta viimane pühapäev. Igavikupühapäev ja surnutemälestuspüha. Kirikuelus on taas üks aastaring täis saanud. Aasta jooksul oleme pühakirja lugedes, selle tekstile kaasa mõteldes ja kaasa palvetades läbi käinud pika tee. Advendiajal tuletasime meelde maailma sellisena, nagu see oli siis, kui inimesed veel ei osanud taibata Jumala armu, ja ootasime tõotatud päästja tulemist. Seejärel rõõmustasime jõululaps Jeesuse sünnist, kellest pidi saama meie lunastaja. Elasime pühakirja lugude kaudu kaasa Jeesuse elule ja tegevusele rõõmusõnumi kuulutajana. Suurel reedel seisime mõttes leinajatena tema risti all. Hõiskasime ülestõusmispühade hommikul: «Kristus on surnuist üles tõusnud, ta on tõesti üles tõusnud.» Saatsime Teda mõttepilkudega Tema taevassetõusul.
Rõõmustasime ühtsuse ja vennalikkuse üle koguduses, mille on loonud ja alal hoidnud Jeesuse poolt läkitatud saadik ja abimees – Püha Vaim. Oodates oma Õnnistegija taastulemist oleme jätkanud koguduses kooskäimist, õhutanud üksteist elama sellist elu, nagu Jeesus meid elada käskis. Need, kes eluteel käimise väsimusest puhkama heitnud, oleme sängitanud maamulda taaskohtumise lootusega ja sõnadega: «Mullast äratab sind meie Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.» Aasta on möödunud ja taas peame tõdema – Tema, keda me ootame, pole tulnud. Taas algab kõik, algab uuesti. Kas peaksime selle üle rõõmustama või kurvastama? 
«Kus on tema tulemise tõotus? Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda nagu loomise algusest peale.» Kas ikka on? Kirja autor meenutab Jumala poolt läkitatud veeuputuse hävingut, mis maailma muutis. Maailm ei ole loomisest saadik samaks jäänud, ta on muutunud. Ja mitte ainult maailm. Muutunud ja pidevalt muutuvad on olnud ka küsijad ise. Kirja autor ei tsiteeri mitte paganaid, vaid kristlasi. Inimesi, kes on kuulnud evangeeliumisõna, on selle vastu võtnud, end ristida lasknud. Ja siis…
Veidi eespool, enne meie tänast kirjakohta, on kirja autor kirjutanud neist nõnda: «…nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja, Jeesuse Kristuse tundmise kaudu, siis aga alistatakse jällegi solgitult sellesse … nagu loomad nad ka saadavad end hukka oma laostumises … nad peavad lõbuks priisata päise päeva ajal … nende silmad on tulvil abielurikkujaid naisi ja patust ikka küllastamatud, nad peibutavad jalgealuseta hingi, neil on ahnitsemiseks harjutatud meel … Nad on loobunud otseteest ja eksinud ära…» Nüüd on neist saanud «pilkesõnadega pilkajad, kes käivad iseenese himude järgi».
Mis on nendega juhtunud? Enamik neist liitus ju kogudusega täiskasvanuna, endale täielikult aru andes, mida Issand neilt ootab, ja seda ootust õigeks pidades. Jah, küllap on õigus apostel Paulusel, kui ta kirjutab: «Ma ju ei tee head, mida ma tahan, vaid paha, mida ma ei taha, just seda ma teen.» Selle maailma kiusatusi polegi nii lihtne võita. Lühikest aega suudame kõik paid olla, nagu lapsed, kes näevad riiulil kommikotti. Aga kui see silmade eest kaob, kappi pannakse, ja ema ka kodunt ära läheb… Küllap on nii, et inimese tõeline uuenemine peab toimuma sisemiselt, saama alguse ja aluse mõistmisest ja armastusest, mitte hirmust. Just armastus, mitte hirm, suudab hoida eemal himudest ja patust, hoida õigel teel. Kui paljud aga isegi ristiinimeste hulgast on suutnud jõuda hirmust armuni?
Ja siiski pole isegi nonde pilkajate olukord täiesti lootusetu. Milles peitub siis nende võimalus? Just selles, mille üle nad ilguvad: Issanda taastulemise viivituses. Kirja autor juhib tähelepanu sellele, mida teati tegelikult juba enne Jeesuse tulekut. Vana Testamendi laulik on Jumala kohta öelnud: «Tuhat aastat on su silma ees nagu eilne päev, kui ta on möödunud.» Jumala ajaarvamine, selle ühikud on hoopis teistsugused kui inimestel. Ja peavadki olema. Igaviku Issand tegutseb ju hoopis suuremates mastaapides, kui ajaliku inimese mõõt seda haarata suudab.
Issand ei viivita, ei kiusa inimest pika ootusajaga. Ta annab inimesele võimaluse parandada meelt, sest «…ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele». Jeesus läkitas oma jüngrid kuulutama evangeeliumi kogu maailmale, kõigele loodule. Kõigile tahab Jumal anda võimaluse pääseda. Jeesus on ütelnud: «Ja seda kuningriigi rõõmusõnumit jutlustatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.»
Kirja autor on Issanda päeva tulekut kujutanud kõige maise hävinguna tules. Hävib kõik inimkäte poolt loodu, mille üle inimene ise seda luues uhkust tunneb, lootes, et see püsib igavesti. Issand aga ütleb: «Vaata, ma teen kõik uueks!» Ainsad teod, mis suudavad Issanda päeval püsima jääda, on need, mis on tehtud Issandas, millel on Tema õnnistus. Püsima suudavad jääda vaid need inimesed, kes on jäänud Kristusesse, Temasse ristimise armusse, järgides püha eluviisi ja jumalakartust.
On kirikuaasta lõpp. Ja jälle algab kõik uuesti. Uus ring: ootamine, sünd, elu, surm, rõõm, kurvastus, ootus, lootus. Elatud elu me uuesti elada ei saa, olnut pole võimalik teha olematuks. Kuid uue kirikuaastaringiga on meil ristiinimestena võimalus paljugi muuta. Oleme saanud vanemaks, loodetavasti ka targemaks. Mõistame paremini, mis on möödunus puudu jäänud, mida on vaja muuta. Me ei tea, millal meie Issand tuleb, sest Issanda päev tuleb ootamatult. Oodakem seda päeva ja ärgem tüdigem ootamast, aga olgem siiski rõõmsad, et meile on veel armuaega jäetud. Kasutagem seda aega targasti. Aamen.

Eve Kruus,
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja