Sõnaviibe sajandi tagant: Eesti Kirik 02.10.1924
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Eesti Kirik 100, Tulipunktis / Number: 2. oktoober 2024 Nr 36 digileht /
Eesti Kiriku nr 40 teemadeks on tänulikkuse väärtustamine, naisühingu rahvusvaheline konverents Ida-Virumaal, märgukiri „koaleerivatele rühmadele“, kommunistide salaurka paljastamine Tartus ja vastus kriitikale Eesti Kiriku toimetuse vastu.
Eesti Kiriku esimese aastakäigu 40. number algab teoloogist Tartu Ülikooli pedagoogikaprofessori Peeter Põllu manitsevas toonis vaimuliku mõtisklusega, mis juhib tähelepanu tänulikkusele. Juba sada aastat tagasi küsiti, nagu ka tänapäeval võib seda kuulda, kas oskame tänulikud olla ja miks nii kergesti kaldume rahulolematusele.
Prof Põld kirjeldab 1923. aasta liigniiskust, mis riigi põllumajanduse keerulisse olukorda pani, ja juhib tähelepanu, et 1924. aastal on asjad palju paremad, aga ikka on kosta nurinat: „Meie oleme palju saanud ja tahame veel rohkem saada. Meile on Jumal imet teinud ja meie ootame järjest uusi imesid, ootame midagi erakordist, mis meile kõigi lisaks ilma vaevata annaks veel majanduslise jõukuse ja külluse. Ühe hoobiga peab üks või paar aastat meid kõigist puudujääkidest ja raskustest üle viima, mis rüüstav ilmasõda igalpool sünnitanud.“
Kirjutaja tuletab meelde, et tänulikkuseks on avaramas vaates põhjust enam kui küll, sest veel kuus aastat tagasi ei olnud eestlastel oma riiki ja vabadust: „Kas ei ole terve meie vabadus ja rahu, mida ülesehitavaks tööks võime kasutada ja mis lubab oma töö tulu meie rahval enesel maitsa, ime? Rahvas, kes orjakojas viibis, on ise isandaks tõusnud. Ta on selle eest küll oma poegade verd pidanud maksma. Kuid võrdlemisi on meie iseseisvuse võitluses kantud inimohvrid kerged olnud. Ka ei ole meie kodud ja majad sõjatules hukkunud, pääle väheste, ei ole meie varandust palju sõjasaagiks langenud. Meie oleme oma rippumatuse tasuks saanud isade pikkade piinade eest …“
