Kristuse gravitatsioon

Pisut rohkem kui 56 aastat tagasi, 1968. aasta 21. detsembril kell 7.50 startis Cape Kennedy neemelt USA kosmoseagentuuri NASA Apollo 8 missioon koosseisus Frank Borman, Jim Lovell ja Bill Anders. Tegemist oli ajaloo esimese mehitatud lennuga, mille käigus kosmoselaev rebis end lahti Maa gravitatsiooniväljast, et jõuda Kuu gravitatsioonivälja, jääda sinna mõneks ajaks püsima ning siis sealt lahkudes naasta Maale. Kuue päeva, kolme tunni ja 42 sekundi pikkuse missiooni kestel tiirutas laev 20 tunni jooksul kümme korda ümber Kuu.

Meeskond tegi lennu käigus Kuust 700 fotot ja Maast umbes 150 fotot. Neljandal ringil ümber Kuu lennates nägi meeskond esimest korda inimkonna ajaloos Maa tõusu Kuu tagant. Sellest imelisest hetkest tehtud foto valiti ajakirja Life poolt 2003. aastal inimkonda 20. sajandil kõige enam mõjutanud fotoks. Sellel tuttaval pildil tõuseb halli ja värvitu Kuu pinna tagant keset pimedust nähtavale marmorimustriline sinivalge kera, mille ilu ei ole millegi muuga võrreldav.

Selle missiooni fotod helesinisest Maast kosmosepimeduses panevad meid jätkuvalt imestama elu saladuse ja ainukordsuse üle. Kui lisada sellele ilule teadmised, et elu sellisel kujul, nagu see on Maal, ei ole võimalik ühelgi teisel planeedil meie päikesesüsteemis ega ole teada ka ühtegi teist samasugust ilmakera üheski teises päikesesüsteemis, kus oleks elu nagu Maal, siis imetlus muutub alandlikkuseks ja aukartuseks.

Maa sobiv kaugus Päikesest või lähedus Päikesele, atmosfääri olemasolu ja kõik muu, mis toetab elu Maal, viitavad imele, mida teadus ei julge nimetada muuks kui juhuseks. Usklikud mistahes religioonist näevad selle ime taga Loojat, kes on selle kera riputanud ilmaruumi täpselt sellisesse paika, et meil on võimalik siin elada ja hingata.

Esimest mehitatud missiooni Kuu orbiidile jälgis teleülekande vahendusel peaaegu veerand tollasest Maa elanikkonnast. Seepärast pidi Kuu orbiidilt Maale jõudev sõnum puudutama kõigi inimeste südant ning olema tähenduslik ka meeskonnale endale. Missiooni ette valmistades otsustati, et meeskonna kõik kolm liiget peavad lugema Kuu orbiidil viibides ette ühe tähendusrikka teksti, mis trükiti enne lendu tulekindlale paberile.

Nõnda teatas Bill Anders jõululaupäeval, 24. detsembril 1968 otse-eetrisse: Oleme nüüd lähenemas Kuu päikesetõusule ja kõigi Maa peal viibivate inimeste joaks on Apollo 8 meeskonnal sõnum, mille tahaksime teile saata: Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest. (1Ms 1:1–4)

Jim Lovell jätkas: Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev. Ja Jumal ütles: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik – teine päev. (1Ms 1:5–8)

Kolmas meeskonnaliige Frank Borman luges edasi: Ja Jumal ütles: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” Ja nõnda sündis. Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea. (1Ms 1:9–10) Ja Apollo 8 meeskonna poolt me lõpetame. Head ööd, palju õnne, häid jõule – ja Jumal õnnistagu teid kõiki, teid kõiki sellel heal maal.

Tõepoolest, Jumal ise tunnistas selle maa, mille ta oli loonud, heaks. Planeedi Maa, millel me ise elame ja mis tol tähendusrikkal päeval Kuu tagant sinise marmorkerana nähtavale tõusis, tunnistas Jumal heaks. Päikesesüsteemi, kus meie koduplaneet ümber Päikese tiirleb, tunnistas Jumal heaks.

Tekib küsimus, kas hea on ka inimene, kes siin planeedil Maa elab ja tegutseb. Kui 2000 aastat tagasi juhtis taevasse tõusnud täht hommikumaa targad Jeesuse sõime juurde, kas meie kaasajal juhatavad tähed ja planeedid ehk teadus inimkonna hoopis Jumalast kaugemale?

Milliseks kujuneb inimese suhe Jumalaga, kui inimene üha sügavamale maailmaruumi tungib? Kas ka need astronaudid, kes kunagi Marsi orbiidile jõuavad ja ümber punase planeedi tiirlevad, avavad Piibli, et lugeda sealt näiteks Johannese evangeeliumi algust: Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi (Jh 1:1–3)?

Või on inimkond selleks ajaks unustanud, et peamine ei ole mitte uute planeetide vallutamine, vaid oma südame avamine Jumalale ja ligimesele siinsamas oma koduplaneedil Maa? Seni, kuni veel saame, peame kuulutama kogu universumis evangeeliumi Maailma Valgusest Kristusest, kelle ümber kõik oluline ja igavene tiirleb. Ainult Jeesus on Gravitatsioon, Valgus ja Elu. Temasse uskumine viib meid igavesse ellu.

Urmas Viilma

peapiiskop