Mõtteid pühakoja lävel

Lähim pühakoda, s.t jumalateenistuse ja oma usule ohverdamise paik, asub minu sünnikodust Tallinnas Männikul ühe kilomeetri kaugusel. See on Nõmmel Lunastaja kiriku hoone.
Temast kaugemale jääb Moskva patriarhaadile alluv Tallinna Nõmme Ristija Johannese kogudus oma pühakojaga. Lähemal nendest on Liiva ja Rahumäe kalmistu koos kabelitega, mis võivad toimida ka kiriku eest. Veelgi lähemal, vaevalt saja meetri kaugusel, elasid tatarlased. Apostlikku õigeusku eestlane elas oma perega samas majas, kus meiegi, luteriusuline naine, kelle vend oli Viimsi vabakoguduse rajaja, jagas oma ulualust lasteaiakasvataja Juta Oleski ja minu emaga. Elati ühes. Ei mingit pühakoda tähenduses seest välja «uks on seal!». Ent mitte ka vabadust ilma piirideta.

Avatud uksed
Mul, kes ma olen mitmendat põlve ateist ehk kirikuväline, on kahju, kui Anu Saagim laseb nimetada ennast paadunud ateistiks ja eeldab, et kirik kui koda peab olema avatud kõigeks. Ilmselt ta, kes ta enese sõnade kohaselt on pühitsetud kristlaseks, ei tea, et «paaduma» võib tähendada ka pahelisest visalt kinnipidavaks muutuma.
Ta ähvardab meid, kui väidab, et kirikus on tehtud kõlvatusi, aga tema ise ei lähe liiale. Kuhu ta siis läheb? Siinkirjutajale on keelatud võtta suhu Jumala nime. Öeldi ka selge «ei!», kui palusin luba olla juures ristimistalitusel. Mis sellest, et tundsin lähedalt nii lapse vanemaid – kellest üks oligi ei-ütleja – kui ka talitajat, kes omal ajal oli ristinud minu abikaasa ja oli minu vaimulik sõber.
Kui möödus pool sajandit Põltsamaa hingekarjase dotsent Herbert Kuurme (1911–2005) ordinatsioonist, oli kirik rahvast täis – kui nii sobib öelda. Teenistuse lõppedes kutsus pastor, ühtlasi ka praost, kõiki majalisi armulauale. Jätsin minemata, sest mul polnud selleks õigust, kuna ma pole pühitsetud. Ja nüüd tuleb Anu Saagim kui ristitu ja samaaegselt ka jumalasalgaja kuulutama, et pühakojas võib teha kõike! «Kõike», mis käesoleval juhul võib tähendada ka laamendamist!

Selgitused trepikojas
Meie peres on uksed avatud mitmendat põlve. Pere ei ole mitte alati ilmtingimata kodu kui ruum. Eelkõige on ta inimese seesmine avatus nagu siinsetegi ridade kirjutamise algul, mil mul tuli ühe teise ametniku kabinetis lahendada tema väga isiklik probleem, kusjuures see selgus käigult ja mitte etteteatamisega. Samal kombel on meilt tõstetud ka uksest välja – kui külaline pole osanud käituda. Tänaval on lihtne: paned keelumärgi ette ning too on võõralegi arusaadav. Miks see peaks kodus või kirikus olema keerulisem?
Kuulub ajalukku ehk vastab tõele, et aastatel 1979 ja 1980 me käisime koos nimeka kirjandusteadlase Nigol Andreseniga (1899–1985) Jüri kirikus kuulamas tema õpilase, sealse vaimuliku Herbert Leopold Stillvergi (1912–1983) jutlusi nelipühil. Pastori eluase asus Männikul Võidu puiestiku servas, minu lapsepõlvekodust vaevalt kilomeetri kaugusel ja meie tollasest korterist mõnisada meetrit eemal.
Hoopis ühes teises peres tekkis toona teoloogiline küsimus, mille lahendamiseks paluti minu vahendusel pastori nõu. Jätsin talle kirja postkasti ning mõni päev hiljem seisis kirikuõpetaja meie korteri ukse taga. Sisse ehk lävelt edasi ta ei tulnud. Nii ta selgitaski asja trepikojas. Tõenäoliselt on sarnaselt talitanud väga paljud hingekarjased, kaasajal ilmselt telefonigi teel. Kui tuleb kasutada hetke, siis jääb patuks lükata ülesande täitmine ebamäärasesse tulevikku. Ent uks ei tohiks olla tervenisti tuulte päralt, seega irvakil.

Tänu ja vaikus
Mulle tundub, et Anu Saagim pole eladeski mõistnud, mida tähendavad sõnad «tänu» ja «tänamine». Tema kasutab sõna «peojärgne» ingliskeelsel kujul, after-party. Samasse semantilisse välja kuulub ka «peaparandus» jts. Wiedemann dokumenteerib sõna «peraline» tähenduses «pruudi kaaskondlane». Sangastest ja Urvastest on teada väljend «päräpütäl käima», mille kaudu mõeldakse pittu minekut siis, kui enam-vähem kõik on juba söödud ning joodud.
Kirikusse ei minda aga pead parandama ega ennast maandama. Selleks, et tänada, ei pea minema üldse kuskile. Tänu algab sinu seest. Kui teda seal pole, oled sa tühi. Paljas tünn.
Mereveerses talus Viimsi Miidurannas, millest olen kirjutanud korduvalt, küpsetati kinnist pirukat. See on raske töö, sest taigna sõtkumine võtab käed läbi. Kui pirukad, kaks kapsaga, üks porgandiga, olid pandud ahju, istus perenaine pliidi vastu ja jäi enesega. Teda ei tohtinud siis segada, sest ta palvetas vaikimisi. Kust minusugune seda ette teadis, aga mind õpetati.
Kahjuks on Anu Saagim ja paljud temasugused õpetamata. Ta ei ole elanud läbi seda tunnet, kui sult võetakse taldrik eest.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane