Lauri Sommer: Uku hilisluule elutundest

8.
(Algus EK nr 30, 19.8.2009.)

Masing otsis ainupärast ning leidis seda taimede juures rohkem kui kaasaja inimestes. Need, keda ta kutsus röövryytliteks, ei andnud talle asu ei minevikus ega kaasajas. Oma vaimset kaugust argimaailmast näitas ta võrdpildiga maa ruumilise kaugusena Magellani pilvedest (kuni 210 000 valgusaastat). See mujalt pärinemise motiiv, vahel sisse lööv terav dualism ja täieliku muutuse ootus esineb teisiti, aga võrreldaval kombel ka gnostikutel.
Unes nähtud Magellani pilve olendeilt palus Masing ainult kaasa võtmist, ta ei tahtnud enam selle maailmaga jagelda. Neis värssides on palju sellist suurejoonelise lahkumise tunnet, kui veel kord vaadatakse yle kõik kallid taimed, lootused, kohad, isikud ja proovitakse selgeks saada, mis see siinne elu siis oli. Enamik sellest ei kõlba ja maailma ebaõiglust, enamuse ja vähemuse vahekorda on Masing ju palju kirjeldanud.

Need on muidugi täpsust pyydlevad vaatlusandmed sellest, mis ei kuulu ellu. Aga me peaksime teadma ka seda, mis ta on. Yhel märkmelehel ytleb Uku, et «Elu on väärt elu nime, kui vaadates amarylli tead, et näed teda viimast korda».
Sellises pilgus ei ole enam midagi juhuslikku, ning kui inimene on elada osanud, siis on seal peale hyvastijätu nukruse ka tänu, et amaryllis on avanud oma olemuse, paistnud päikeses, lasknud silmadel pidutseda enda pinnal, muutunud valguses ja varjundeis, lubanud end maalida ja endale laulda, et teisal mõni inimene on astunud väga lähedale ja seisnud seal jumalikus teisenemises enne, kui tema väline kaunidus laguneb, muutunud olud ta ära viivad ja haua äär ta pärib, ytelnud head, kallistanud ja palunud Sinu eest siis, kui saite yksteise Jumalaiks, vaadanud nagu samade silmadega, näinud imet koos Sinuga hetkes, mis pole ajast, suutmata seda pidevalt endas hoida, selles imes kahtlema hakanud, kannatanud ja lootnud, lahkunud oma teed, et võib-olla kunagi, yhes teises elus veel tulla, pyyda uuesti yles ehitada ja hoida kaksainsust.

Aeg on avanenud, esialgu kyll mõistetamatult, aga tõestades kunagisi julgeid unistusi, mis Ukule lapsepõlvest, muinasjuttudest, Nagarjunast, Tillichist, Wellsist, Huxleyst, Wyndhamist ja metalingvistikast sisse jäid.
Elu on puudutanud ja vapustanud, laienenud ja jaganud end iseendaga. Rohkemat siit nähtavast ja surelikust maailmast seekord ehk saada polnudki.
Kuigi see võis olla vaid proov, eksperiment selle osadusliku liitumise võimega olendi loomiseks ja nende vaimsete omaduste virgutamiseks, mille inimkond kunagi pärib ja mis ehk saavad yldisteks eeldusteks.
Seekord olid need harvad õnnistuse hetked. Luuletused on mõned neist kinni pyydnud. Neid ei saanud otsida, nad pidid ise juhtuma ja olid siis kingitused otse Jumalalt. Kui inimesse jääb taevariigi rõõmude jälg, siis saab selle kuma aidata teisigi.
(Lõpp.)

Luuletaja ja laulja Lauri Sommeri Eesti Kirikus avaldatud ettekanne on peetud Raikkülas 11. augustil Uku Masingu 100. sünniaastapäeva konverentsil.

Ühel hommikul laulsin nõnda

Peas tahte nõiakübar,
tuleb minna
mul imetavalisse
kivist linna.

Mul tuleb külastada
inimsööjaid
ja pühakuid ja juhme
käegalööjaid.

Mul pole õigust tunda
ühtki häbi,
kui vaatan nagu klaasist
nendest läbi.

Mul nendega on käia
sama rada,
ei tohi naerda ega
kannatada.
Ja olematult kerged
on mu õlad –
ei sooni neisse enam
tehtud võlad.

Ja olematult kerged
on mu jalad
just nagu eetrist templi
eetrist talad.

Ei säili jälgi minust
suure tee peal,
mis viib ka mõtteist üle,
kulgeb vee peal.

1955
Ain Kaalep,
«Muusad ja maastikud»,
Tänapäev, 2008