Ristimises on kohal kogu kolmainus Jumal

Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.” Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?” Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” Nikodeemos kostis: „Kuidas see on võimalik?” Jeesus vastas talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu. Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?” Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.

Johannese evangeelium 3:1–15

Kolmainupüha evangeeliumitekst osutab ristimise sakramendile. Jeesus kinnitab vestluses variserist suurkohtu liikme Nikodeemosega, et Jumala riiki pääsemise eelduseks on inimese vaimulik uuestisünd ehk „ülalt sündimine“ veest ja Vaimust, s.t veeristimise ja Püha Vaimu vastuvõtmise läbi.

Johannese evangeelium on kirjutatud läbivalt trinitaarses ja sakramentaalses keeles. Jumal on nii Isa, Sõna kui Vaim; armuvahendeiks on vesi, leib ja vein: „kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki“ (Johannese evangeelium 3:5); „kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval“ (Johannese evangeelium 6:54).

Meie luterlik kirik on läbinisti sakramentaalne kirik. Sakramendid ei ole meie jaoks pelgalt välised märgid ja sümbolid, vaid reaalsed armuvahendid, mis loovad osaduse Jumalaga. Püha Augustinuse eeskujul õpetas Martin Luther, et seal, kus Jumala sõna liitub elemendiga nagu vesi, leib või vein, sünnib sakrament.

Mõnede arvates ei piisa üksnes veega ristimisest kui välisest kombetalitusest, sellele peab tingimata järgnema Püha Vaimuga ristimine. Need oleksid justkui kaks eraldi etappi kristlaseks saamisel. Seevastu Nikaia usutunnistus sõnastab Kiriku iidse usu: „Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks.“

Ka luterliku arusaama kohaselt on veega ristimise toiming ning Püha Vaimu saamine omavahel lahutamatult seotud, sest tegemist on sakramendiga, mille on seadnud Issand Kristus, kes andis apostlitele käsu: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ (Mt 28:19j)

Ristimisel palvetab Kirik, et Püha Vaim täidaks ristitava ja ajaks temast välja pimedusevaimu. „Mine välja, sa rüve vaim, ja tee ruumi Pühale Vaimule!“ seisab Martin Lutheri ristimiskorras. „Ma vannutan sind, sa rüve vaim, Isa + ja Poja + ja Püha Vaimu + nimel, et sa läheksid välja ja lahkuksid sellest Jeesuse Kristuse sulasest, aamen.“

Vana kirikliku arusaama kohaselt tähendab ristimine eksortsismi, kuradi väljaajamist ning inimese kui Püha Vaimu templi puhastamist. Kui see pole ülalt sündimine ja Jumala lapseks saamine, siis mis võiks seda olla?

Kristuse ristimispühaks kirjutatud kodujutluses ütleb Luther, et ristimine on vesi, „millega peseb end Jumala Poeg, mille üle lehvib Püha Vaim ja Jumal Isa üleval jutlustab.“ Ta jätkab: „Seepärast ei või kunagi ütelda, et see on ainuüksi vesi. On ju terve Kolmainus seal! Nii ei tule ka ristimisele vaadata kui inimese teole. Sest kuigi inimene ristib, ei risti ta oma nimel, vaid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel: need on seal juures. Muidu ristimine ei saadaks seda korda, mida ta peab.“

Pangem tähele sõnu „on ju terve Kolmainus seal“. Ristimises astub inimene sakramentaalsel viisil osadusse kolmainu Jumalaga. Selles sakramendis me sureme koos Kristusega, kes meie pattude pärast risti löödi, ja tõuseme Isa armust Püha Vaimu väe läbi uude ellu koos Kristusega.

Luterlaste usutunnistuskirjad lükkavad selgesõnaliselt tagasi lahkusulise seisukoha, et „ristimisvesi ei ole vahendiks, millega Issand Jumal meid Jumala lasteks kinnitab ja meid uuesti sünnitab“. Apostel Paulus nimetab ristimist uuestisünni pesemiseks (Pauluse kiri Tiitusele 3:5) – seega me sünnime vaimulikult uuesti just nimelt Jumala sõnaga ühendatud ristimisvees.

Lutheri jaoks on ristimine õigupoolest elukestev sündmus. Väike Katekismus õpetab, et „vana Aadam meie sees peab iga päev patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti“.

Ristimisega algab meie palverännuteekond kristlastena, kus me sureme patule ja sünnime uuesti iga päev. Ühest karismaatilisest kogemusest või elamusest, kui raputav see ka poleks, jääb väheks – pöördumine ja „päästmine“ on kogu elu kestev protsess osaduses Kolmainsusega. Nii Isa, Poeg kui Püha Vaim osalevad selles protsessis.

Kolmainupühal tõdegem, et kokkupuude Püha Kolmainsusega ei tähenda ristiinimese jaoks keerulise dogmaatilise õpetuse omaksvõtmist, vaid eluandvat osadust elava Jumalaga, mis algab ristimises. Kolmainu Jumal ei ole „varjatud Jumal“, keda pole kerge leida, vaid kristlase elus avalikuks saav Jumal.

Jumal, kes tegutseb maailmas aktiivselt Loojana, Lunastajana ja Pühitsejana. Üksnes Tema on igavese elu läte ja meie ümbersünni allikas. Kõige selle eest on meie kohus Teda kiita ja tänada ning Teda teenida ja Tema sõna kuulata. Aamen.

Veiko Vihuri

Karja, Pöide ja Saaremaa Jaani koguduse õpetaja