Kes tõlgib Piiblit? Sander Tulk

Tartu Ülikooli usuteaduskonna piiblitõlke töörühma kuulub üheksa tõlkijat, kelle ühine eesmärk on luua 2039. aastaks uus eestikeelne piiblitõlge. Selles sarjas tutvustame neid, kelle töö tulemusel tõlge valmib. Sõna saab teoloogia nooremteadur Sander Tulk.

Kuidas sa Piiblit tõlkima sattusid?

Piiblit tõlkima sattusin nagu igasse suurde valdkonda oma elus – lihtsalt visati tundmatusse vette. Aga olen õppinud usuteadust üle kaheksa aasta. Olen suur Vana Testamendi ajaloo ja teoloogiahuviline ja kui 2024. aastal ülikooli doktorantuuri astusin, algas kohe ka uus piiblitõlke projekt.

Imelik on mõelda, et olen nüüd piiblitõlkija ja humanitaarteaduste doktorant, ehkki mäletan oma teismeeast, et kõige muuga võin tegeleda, aga mitte kirjanduse ja lugemisega. Aga eks Piibliski suunas Jumal inimesi täitma ülesandeid, mille vastu nad algselt puksisid.

Nimeta üks hea piiblitõlke omadus.

Hea piiblitõlge on eelkõige aus teksti suhtes. See tähendab, et seal, kus tekst on kummaline või keerukas, säilitab tõlge selle. Minu jaoks on see osa piibliteksti võlust ja salapärast, et see kutsub lugejaid süvitsi tekstiga maadlema.

Teisalt on hea tõlke omadus ka vastutulek lugejale, keerukustest hoolimata on tekst loetav ja sõnum mõistetav. Selliselt edastab piiblitõlge ka teoloogilist tarkust. Suured mõtlejad on alati täheldanud, et Jumal on inimmõistusele hoomamatu. Kui Piibel on Jumala sõna, siis võiks ka selle tõlge edastada hoomamatust ja salapära.

Kas sa ei karda, et suur tükk ajab suu lõhki?

Suur tükk ajabki suu lõhki, aga seepärast tuleb see väiksemateks ampsudeks teha. Nii olen kõiki oma tegemisi mõtestanud. Piibli tõlkimisega on nagu raamatu kirjutamisega: tuleb tõlkida sõna, ja siis järgmine, ja juba on salm koos ja saab võtta ette järgmise. Lõpuks selgub juba terve lugu ja varsti terve raamat. Olen alati väljakutseid tervitanud, sest just suured tükid on minu arvates parimad õpetajad.

Kas on mõni sõna või väljend, mida sa tõlgiksid seniste tõlgetega võrreldes teisiti?

Olen pikalt mõtisklenud 1Ms 1:1 üle: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa.” On üks grammatiline iseärasus, mis paljusid segadusse ajab, kuid mida annab ehk korrektsemalt tõlkida: Alguses, kui Jumal maa ja taeva lõi. Selline sõnastus suunaks fookuse mitte maa ja taeva loomisele, vaid olukorrale, mis loomisjärgselt oli.

Loodu oli „tühi ja paljas” ehk algkeeles „segaduses ja korrastamata” (sama mis väljend „tohuvabohu”). Minu jaoks on äärmiselt kõnekas mõte Jumalast kui loojast, kes mitte lihtsalt ei loo olematusest, vaid kes korrastab maailma ja elusid.

Milline on sinu lemmikkirjakoht Piiblist ja miks just see?

Raske midagi välja tuua. Need muutuvad, sest minu lemmikraamatuks kujuneb tavaliselt see, mida parasjagu uurin. Kuna analüüsin praegu Iiobi raamatut, siis meenub Ii 1:21b: „Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” Selle sisu juhib kaasaja lugeja tähelepanu igavesele. Jumala antud annid on küll ilusad ja head, aga oluline on tahta ja armastada ka Andjat ennast.

TÜ usuteaduskond

Vaata ka Piibel 2039 kodulehekülge!