Nõukakord läks põhja nagu Atlantis

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Tunnistan ausalt, et poleks raamatut „Atlantis" lugeda võtnud, kui mind poleks ahvatlenud selle pealkiri ja lisaks selle kohal autorina Katrin Laur. Pean ütlema, et olen alati olnud huvitatud Antlantisest kui hüpoteetilisest mandrist ja selle salapärasest kadumisest.

Katrin Laur on kirjutanud raamatuks oma lapseeamälestused. Foto: Liina Raudvassar

Niisiis haarasin raamatu ja hakkasin seda kiirkorras läbi lugema, et jõuda Atlantise peatükini. Aga kusagil poole peal hakkas mul peas taguma haamrike – oot-oot, mis see siis nüüd on? See pole ju mingi lasteraamat, mille olin haaranud justnimelt lasteraamatute letilt.

See pole mingi lasteraamat

Läksin siis lugemisega tagasi ja alustasin uuesti. Tõepoolest selgus, et tegemist on autori mälestusteraamatuga. Ja selle asemel, et hakata oma päevaraamatut kirja panema, on Laur vanaemana appi võtnud oma lapselapse ja koos temaga rännatakse minevikumälestustes. Hea võte!

Lõpupoole läheb raamat päris filosoofiliseks, kui käsitletakse lausa eksistentsiaalseid küsimusi ning näib, et vanaema ja lapselaps on võrdväärsed vestlejad.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Osta üks artikkel 1.50 €

Oled juba tellija? Logi sisse

Jaga