Kannatuste õnnistus

Jeesus ütleb: „Kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle” (Mk 8:35). Pisut enam kui nädalapäevad tagasi elasime luterlastena kaasa meie roomakatoliku õdede ja vendade jaoks ajaloolisele sündmusele. 6. septembril Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud missal kuulutati õndsaks Eesti katoliiklaste peapiiskop Eduard Profittlich, kes suri Kirovi vanglas 22. veebruaril 1942, jõudmata ära oodata endale määratud surmanuhtluse täideviimist. Ta jagas oma märtrisurmaga paljude teiste kristlaste saatust, kes tapeti põhjusel, et nad olid kristlased või teenisid oma rahvast vaimulikena.

Oma usu eest suremine on kuulunud ristikiriku ajaloo juurde alates diakon Stefanosest, kelle kividega surnuks pildumisest 1. sajandil kirjutatakse juba Uue Testamendi Apostlite tegude raamatus. Usumärtrite veri on voolanud ka kõigil järgmistel nagu ka juba käesoleval aastasajal.

Kristlaste tagakiusamise uurimisele keskendunud organisatsiooni Open Doors andmetel suri oma usu tõttu eelmisel aastal maailmas 4476 kristlast, registreeriti 7679 kiriku või usklike vastu suunatud rünnakut ning vangistati 4744 kristlast. Organisatsiooni hinnangul  kogeb tagakiusamist maailma iga seitsmes kristlane, Aafrikas iga viies ja Aasias isegi iga kolmas. Peamised usulised tagakiusamised on seotud võimul oleva liidri või valitseva režiimi usu- või kristlusevastase poliitikaga, sageli ka riigis domineeriva religiooni (nt islam) praktikaga ennast vägivaldselt kehtestada.

Tallinna toomkiriku kantsli kõrval on mälestustahvel eelmise sajandi 1941.–1954. aastal mõrvatud või represseeritud Eesti luteri kiriku vaimulikele. Tahvlile on kantud kakskümmend neli nime koos sünni- ja mõnel juhul oletatava surmaajaga. Kui lisame sinna bolševike veretööde ja nõukogude okupatsioonivõimude ohvrite nimed varasemast või ka hilisemast ajast eelmisel sajandil, võime rääkida umbes kolmekümnest luteri kiriku vaimulikust, kellest enamik suri just oma usu või ameti tõttu. Hinnanguliselt oli tegemist umbes veerandiga kõigist ametisse valitud vaimulikest. Rohkem kui kaks korda sama palju vaimulikke põgenes punavõimude repressioonide eest vabasse maailma.

Oma märtrid on peaaegu kõigil Eestis praegu tegutsevatel kristlikel kirikutel. 2019. aastal Eesti Kirikute Nõukogu poolt välja antud trükises „Usumärtrid 1917–1991“ on juttu 63 vaimulikust usumärtrist, kes jätsid oma elu aastatel 1917–1991. Neist peaaegu pooled olid EELK vaimulikud. Oma usu eest suremine ei puuduta ainult vanu kirikuid, kus märtreid õndsaks kuulutatakse ja pühakutena austatakse. Kristuse ustav järgimine iseloomustab kogu kristlaskonda olenemata kirikust.

Õnneks kinnitab ajalugu, et märtrikrooni ei teeni siiski välja kõik ustavad kristlased. Seda Jumal meilt ilmselt ei eeldagi. Samas on nii rahva kui kiriku kannatused ja karm saatus tugevdanud kõigi nende usku, kes on raskustest hoolimata jäänud ustavaks. Eks ole kiriku tugevus seisnenud keerulistel aegadel just usklike ustavuses oma kirikule ja usule Jeesusesse Kristusesse.

Kummaline on mõelda, et õnnistus võib seisneda ka kannatustes, katsumustes või isegi märtrisurmas. Algkristlaste valatud märtriveri ja nende vankumatu usk oli seeme, mis kasvatas esimestel sajanditel kirikut. Sarnase mõjuga on olnud iga oma usu eest surmatud ristiinimese lahkumine.

Meie usk tugevneb, kui kuuleme usumärtrite saatusest ja kannatustest ning nende ustavusest Kristusele. Paradoksaalne on siiski mõelda, et Lääne ühiskonnas, kus oma usu tunnistamisele ja usu järgi elamisele ei järgne repressioone, on kristlaste arv kahanemas. Samal ajal on maailmas umbes poolsada riiki, kus oma kristliku usu avalik tunnistamine võib kaasa tuua tagakiusamise ning pahatihti isegi vangistuse või surma. Nendes riikides jäädakse oma usule kindlaks.

Käesoleval sajandil ei ole Eestis ilmselt keegi pidanud oma usku tunnistades kogema vägivalda või kartma surmaähvardusi. Ometi ei ole ka meile päris tundmatu usklike inimeste naeruvääristamine, vahel ka avalikult. Ühe inimese arvamusvabadus annab justkui õiguse rünnata teise inimese või grupi usu- või veendumusvabadust.

Vähemuse rolli jäämisega tundub käivat paratamatult kaasas marginaliseeritu ja sildistatu roll. Seda on kogenud ilmselt kõik erinevad vähemusgrupid sõltumata nende maailmavaatest või usust. Jeesuse armastusekäsu täitmiseni on meil kõigil veel pikk tee minna.

Urmas Viilma

peapiiskop