Misjon muudab ja on ise muutumises

Minu esimesed mälestused misjonitööst on seotud kuulutustööga Taiwani lõunatipus asuvas Hengchuni linnas. Olin siis kuueaastane ja minu vanemad tegid tööd Taiwani luterlikus kirikus Soome Misjoniseltsi saadikutena.

Elasime kiriku kõrval pastoraadis. Lisaks kirikule ja pastoraadile oli aiaga ümbritsetud ala sees ka misjonihaigla. Lisaks minu isale oli koguduses ka kohalik kirikuõpetaja, kellel oli lemmikloomaks suur ahv ja mäletan, kuidas ma seda väiksena natukene kartsin.

Käisin koguduse lasteaias koos kohalike hiinlastega. Nad armastasid katsuda minu käsi, sest soomlastel on karvased käed, hiinlastel aga mitte. See oli nende jaoks midagi väga erilist, et käe peal kasvavad karvad!

Evangeeliumi kuulutustöö Taiwanis toimus mitmeid meetodeid kasutades. Misjonihaiglasse tulid inimesed väga erinevate tervisemuredega. Lisaks haiguste ravimisele kuulutati haiglas inimestele ka evangeeliumi.

Soojas kliimas toimub põhiline sotsiaalne elu õhtuti pärast päikeseloojangut. Siis tulid inimesed tänavatele, turud avati ja igal pool oli kaupmehi müümas toitu ja igasugust muud kraami.

Õhtuti läksid ka kristlased tänavale inimestega vestlema ja kutseid jagama koguduses toimuvatele jumalateenistustele ja teistele üritustele. Minu ema tegi koguduse juures inglise keele ringi. See oli väga populaarne, sest hiinlased hindasid väga inglise keele oskust ja koguduse juures sai seda tasuta õppida.

Õppematerjalina kasutati Piibli lugusid ja nõnda said osalejad lisaks inglise keele oskusele kaasa ka teadmisi ristiusust. Õhtusel ajal näidati tänavatel mõne maja heleda seina peal filmi Jeesuse elust. Teinekord kogunes filmi vaatama päris palju rahvast.

Issand, kes läkitab töötegijaid misjonitööle, hoolitseb imelisel viisil ka praktiliste asjade eest. Kui mina ja minu vanem õde olime jõudmas kooliikka, oli vanematel suur mure, sest rahvusvaheline kool oli kaugel. Seal õppimine oleks tähendanud ühiselamus elamist, aga selleks on seitsmeaastane veel liiga väike.

Juhtus aga nõnda, et just õigel ajal hakkasid ameeriklased ehitama tuumajaama Hengchuni lähedale Maanshanisse. Ameerika ettevõte rajas sinna enda töötegijate perede laste jaoks oma kooli, ja meie saime seal alustada oma kooliteed. See oli meie perele suureks julgustuseks ja kinnituseks selle kohta, et Jumal tõesti korraldab ka praktilised asjad parimal viisil.

Misjonitöö on ka hiljem mänginud tähtsat rolli minu elus. Olen saanud teha kuulutustööd oma kodulinna Tampere tänavatel, osaleda misjonireisidel Venemaal ja tutvuda misjonäride tegevusega Iisraelis. Minu sidemed Eestiga algasid ka tänu sellele, et mind kutsuti siia evangeeliumi kuulutamise tööle kaasa aitama.

Kristuse ihu liikmetena oleme igaüks kutsutud olema misjonärid seal, kuhu Jumal meid on pannud. Misjonitööd tehakse paljudel erinevatel viisidel. Evangeeliumi sõnum on igavene, aga meie aeg on pidevas muutumises.

Keel, kultuur ja ühiskond muutuvad kogu aeg. Misjonitöö eesmärgiks on see, et inimesed usuksid, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et neil uskudes oleks elu tema nimes (Jh 20:31).

Kogudus peab püüdma üles leida need evangeeliumi kuulutamise vormid, mis kõige paremini aitavad sõnumit Jeesusest Kristusest viia kaasaja inimestele. Üks eelmise sajandi suuri misjoniteolooge David J. Bosch pani oma raamatu pealkirjaks „Transforming Mission“ (ee muutev missioon), kuna misjon muudab maailma, aga on samas ise pidevas muutumises. Kristlastena peame pidevalt küsima, kuidas saaksime kõige paremini evangeeliumi head sõnumit viia kaasaja inimesteni.

Johannes kirjutab (1Jh 3:1): Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks. Andku Jumal meile jõudu jagada evangeeliumi oma ligimestega. Saame paluda, et võiksime mõista ja taibata, millised on need meetodid, mis sellele kõige paremini kaasa aitavad seal, kuhu meid on läkitatud.

Esa Luukkala

EELK Misjonikeskuse juhataja