Jeesus avardas „ligimese” piire

Nelipühajärgse 19. pühapäeva juhtsalmiks on Jeesuse sõnad: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37–39)

Kas õigusrikkujad ehk kurjategijad on meie ligimesed? Juba väga varajastel tsivilisatsiooniperioodidel oli normiks inimväärikust põlgav kurjategijate kohtlemine. Vangistuse juured ulatuvad kaugele aegade taha ning selle algvormiks võib pidada kommet vangistatud vaenlast või kinnipüütud kurjategijat kusagil kinni hoida – kas maasse kaevatud augus või kuivanud kaevus.

Antiikaegses Jeruusalemmas, VI sajandil eKr oli kolme tüüpi kinnipidamiskohti: arestimaja; maja ahelates vahistamiseks ning maja vahistamiseks koos jala‑ ja käeraudadega. Eelkõige tagas vangla valve võimaliku kurjategija üle kuni tema süüdimõistmiseni. Keskaja karistusi iseloomustab julmus ja kättemaksuhimu kurjategija suhtes. Karistuseks võis olla hukkamine, kehaline karistus või väljasaatmine ehk pagendus ning harva kohaldati ka vangistust.

Veel varauusaegses Euroopas usuti, et kurjategijad, eriti mõrvarid, rikkusid jumalikku korda ja kõigutasid selle alustalasid. Jumaliku tasakaalu taastamiseks oli vaja kurjategijat piinata ja ta seejärel avalikult hukata, sest kõik pidid nägema, et kord on taas jalule seatud. Sajandite jooksul on karistuste iseloom ja karistusasutused muutunud vastavalt religioossetele ja  filosoofilistele vaadetele ning karistusteooriatele.

Ligimese all mõisteti algselt usu- ja rahvuskaaslasi. Alexandre Dumas’ vanema romaanis „Kakskümmend aastat hiljem” küsib üks romaani tegelaskujudest, prantslane Mousqueton, õpetlikul toonil: „Kus on pühakirjas öeldud, et inglased on teie ligimesed?” Tema vestluspartner Blaisois vastab seepeale: „Niisugust asja pole küll kuskil öeldud, see on tõsi, vähemalt ei mäleta ma midagi seesugust.”

Jeesus avardas „ligimese” piire, nii et see laienes rahvuskaaslaselt kõigile inimestele. Uue Testamendi mäejutluses on Jeesus andnud ligimese mõistele laiema tähenduse. Jeesuse õpetuse tähendus on laiendanud meie arusaamist ligimesest radikaalselt – ligimene võib olla ka sinu vaenlane. Jeesus võttis kontsentreeritult Moosese seaduse kokku: armasta oma Jumalat kogu oma südamega, hingega, mõistusega ja jõuga ning armasta oma ligimest kui iseennast.

Tavaliselt arvatakse, et ligimesed on need inimesed, kellega meil on pidev ja lähedane side või suhe. Jeesus õpetab, eriti halastaja samaarlase lugu silmas pidades, et ligimene on mistahes inimene, kes vajab meie abi. Kui aitame abivajajat, ilmutame ühtlasi Jumala armastust. Ligimene on iga inimene, kes on raskustes patu, haiguse või mingi muu häda pärast. Kristlase ligimene on iga halastust vajav inimene. Nii laiendab Jeesus üha meie arusaamist seaduse sügavusest ja avarusest.

Ka vangla võib olla koht, kus leiab aset kohtumine Jeesuse halastusega. Kaplanite ülesanne vanglates ja arestimajades on tagada kinnipeetavate usuvabadus ja suunata neid õiguskuulekale käitumisele vaatamata kinnipeetavate rahvuslikule või usutunnistuslikule kuuluvusele. Kaplanite oikumeenilisest tööst on suur kasu meie ligimestest kinnipeetavate taasühiskonnastamise protsessis.

Vangla kabel on koht vanglas, kus eksinud ja raskustes olevad ligimesed saavad osa Jeesuse halastusest. Me võime mõelda, et Püha Vaim lohutab, õpetab ja annab ainult häid asju. Kuid Püha Vaim annab ka „ahelaid ja viletsusi”, kasutades apostel Pauluse sõnu. Jumal võib tuua inimeste ellu ka katsumusi ning see on Jumala kasvatustöö, mille abil ta meie juures midagi uut teeb, on öelnud üks minu väga pikaaegse vanglakaplani staažiga kolleeg.

Kohustusel armastada pole lõppu ega piire. Tarvilik ei ole mitte üksnes mõelda selle üle, kes meie ligimene olla võiks, vaid ligimene igas inimeses ära tunda ning armastuse kaudu teda hoida ja teenida.

Tarmo Linnas

vanglateenistuse peakaplan