Meie püsimise aluseks saab olla pidev palve

Eesti Kirik jätkab jutuajamisi EELK assessoritega. Sedapuhku on intervjueeritavaks Nõmme Rahu koguduse õpetaja, Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari juhataja filosoofiadoktor Ove Sander (39), kes veab atra kirikliku hariduse tööpõllul.

Vaimuliku ordinatsiooni saades ja Vastseliina kogudust teenima asudes olite 20aastane ja tollal noorim EELK vaimulik. Kas tundsite, et noorus ja kogenematus võivad saada takistuseks suure koguduse teenimisel?
Jah, olin vist tõesti tookord väga noor. Ega praegu küll väga hästi ette kujuta, et üks 20aastane inimene lubataks iseseisvalt kogudust teenima. Pealegi veel sellist kogudust, kus asjad kõige paremas korras ei ole. Ilmselt on õigesti öeldud, et kui me päriselt taipaks vaimuliku töö tegelikku koormat ja vastutust, siis vaevalt keegi ennast üldse laseks ordineerida. Võib kõlada küll imelikult, aga Jumala valgus justkui ise pimestab meid ja võtab meilt vastutuskoorma. Ikka enda peale. Nii et lasin ennast suure rõõmu ja lootusega ametisse seada, tõepoolest mõtlemata, mida homne võib tuua. Ja kui mõtlesingi, siis ikka lootuses, et Jumal ei jäta maha. Küll aga imestan siiamaani toonase praosti Armand Leimanni ja peapiiskop Kuna Pajula suurt usaldust minu vastu.
Lõpetasite Nõo keskkooli füüsika eriklassi. Mis mõjutas vaimulikus suunas astumist?
Füüsikaklassist tulnult oleks muidugi eeldanud rohkem reaalalast kui humanitaarset tulevikku. Pean küll ennast humanitaariks, aga kusagile sügavasse minu sisse on jäänud ikkagi armastus reaalteaduste vastu. Ka sellest tulenev mõtteviis. Keskkooli järel sai mindud omaaegsesse TPIsse, kuid paari kuuga sai selgeks, et see pole minu koht ja tulevik. Ja kui ma esimest korda UI uksest sisse astusin, tundsin, et just see jääb mind edaspidiseks siduma.
See tunne oli nii ehe ja kahtlusevaba, et mingeid küsimusi ei tekkinudki. Selleks oli UI õhkkond, pean silmas nii õppejõude kui üliõpilasi, mis aitas selle arusaamise ja omamoodi koduleidmise tundele kaasa. Kui aga nimetada varasemaid mõjutajaid, siis kindlasti oli seal suur roll vanaemal ning loomulikult minu abikaasal Liinal. Ja ka vaimulikel. Kui nimetada vaid mõningaid nimesid, siis Harald Tammur, Kalle Kasemaa, Tiit Salumäe. Nendes ja paljudes teistes vaimulikes, kellega olin ka lapsepõlves kokku puutunud, oli midagi ligitõmbavat. Midagi väga tarka, sellist, mis ei saanud pärineda siitilmast. Kõik see paelus ja viis mõttele, et ehk võiks mullegi midagi seesugust osaks saada.
Teil oli õnn tunda kirikuõpetaja Evald Saagi. Millist rolli on Teie usulisel kasvamisel mänginud tema?
Väga suurt rolli, kui kuidagi lihtsalt öelda. Olen olnud see õnnelik paljude teiste seas, kel oli võimalus tunda Evaldit ning tema tarkusest ja armastusest osa saada. Meie omamoodi isa ja poja suhe kandus peagi edasi kogu perele. Kui tulime Tallinna, tihenesid meie sidemed veelgi. Eriti Evaldi maise rännutee viimasel aastal.
Olime tõesti väga lähedased. Ja oleme seda ka edasi. Ilma temata ei oleks ma see, kes olen, ega teeks seda, mida teen. Temas oli palju Jumalat ning Jumala olemist inimeses ei saagi päriselt analüüsida, küll aga kogeda ja ära tunda. Olen Evaldi eest Jumalale väga tänulik.
Milliseid kogemusi andis õppimine USAs?
Ameerikas veedetud aeg oli tõepoolest tähendusrikas. Kuivõrd mul ei olnud muid ülesandeid õppimise kõrval, siis just sellele saigi pühendutud. Kui aga inimene õpib ning juhtub ka avatud olema ja on ümbritsetud headest inimestest, siis muutub nii mõndagi. See oli eriline süvenemise ja vaimuliku värskenemise aeg.
Kas selle teadmistepagasiga oli julgust naasta Eestisse pastoraalseminari juhtima?
Arvan küll, et Jumal pidi viima meid teisele poole Atlanti, et sealt kodumaale tagasi tulles oleks meil siin midagi öelda ja anda. Pastoraal­seminari loomisele oli kolm aastat varem aluse pannud P.-G. Hoerschelmann. Tuli lihtsalt sellele alusele ehitama hakata.
Palju jäi samaks, aga palju ka muutus. Ilmselt olid unistused suuremad, kui neid tookord suutsin realiseerida. Tean, et kusagilt tulevad selle elu piirid vastu ning pead arvestama reaalsete võimaluste, olukordade ja inimestega. Ka iseendaga. Kuid usun küll, et seminar on edasi arenenud ja loodetavasti ikka selles suunas, et teenida paremini meie kirikut ja valmistada pühasid teenimistööle. Usutavasti on see olnud kogu UI-le ja Eesti teoloogiale õnnistuseks, et meie õppejõud on nii erinevate tagapõhjadega, nii oma läbikäidud koolide kui teoloogiliste eelistuste poolest.
On traditsiooniks saanud, et kodumaa vaimulikud teenivad lühemat või pikemat aega E.E.L.K. kogudustes. Viimasel ajal on aga hakatud mõtlema ka sellele, kuidas E.E.L.K-le oma vaimulikke koolitada saaks. Millised on võimalused pakkuda vaimuliku väljaõpet kohapeal?
Ka ise olen teeninud mõningaid väliseesti kogudusi. Kui olime esimest korda pikemalt perega Ameerikas 1997–1998, siis aitasin kaasa Minneapolise koguduse teenimisele.
Välis-Eesti kirik vajab vaimulikke ning meie senine abi päriselt kõiki nende teenimisvajadusi ei rahulda. Seepärast oleme mõelnud ka võimalusele, et leida sealsed inimesed, keda võiksime UI abiga ette valmistada diakoniordinatsiooniks. Vastav õppekava on valmis ning loodame selle käivitada juba sel suvel. Usun, et just üheskoos pingutades saame oma väliseesti õed ja vennad vaimulikult teenitud. Sealne kirik peab jätkama nii vanema generatsiooni teenimist kui ka leidma teid, kuidas tuua kirikusse need tuhanded eestlased, kes on lühemaks või pikemaks ajaks võõrsile elama asunud.
Olete mitmel korral rõhutanud, et EELK-l on õppida teiste kirikute (eelkõige Ühendkuningriigi anglikaanide) vaimulike täiendusõppe süsteemist. Millised on arengud EELK vaimulike koolitamisel ja täiendusõppel?
Jah, tõesti olen mitmel korral rõhutanud anglikaani kiriku head eeskuju meie vaimulike koolitamisele. Palju oleme õppinud ka Saksamaalt ja Ameerikast. Mis on anglikaanidel hea, on just seesama rõhuasetus kandidaadi vaimulikul kvaliteedil, sest kõik muu on ju üsna kergesti õpitav. Igal juhul palju kergemini kui usk ja vagadus.
Mis mulle eriliselt meeldib anglikaanide preestrikoolituse juures, on nende rõhuasetus hingehoiule ja misjonile. Ka meie olukorras on need kaks teenimisvaldkonda väga tähtsad. Anglikaani kiriku rõhk täienduskoolitusel on samuti järgmist väärt.
Aga kuivõrd meie koolitussüsteemid on siiski päris erinevad, ei saa kõike üksüheselt omaks võtta. Sellele vaatamata oleme saanud oma inglise kolleegidelt palju õnnistatud ideid.
Kuivõrd tunnevad EELK vaimulikud täienduskoolituste vastu huvi ja milline on selles osas nõudluse-pakkumise suhe?
Sellele küsimusele ei ole kerge vastata, kuivõrd puudub ikkagi piisav ülevaade täienduskoolituse seisust meie kirikus. Huviga on nii, et osadel seda on, osadel aga vähem.
See sõltub päris paljudest asjadest. Kui näiteks tööd on ülepeakaela või, vastupidi, pole suuremat teha ja on masendus, siis vaevalt me inimesi koolitusele saame. Kohati on ka koolituse hinnad olnud probleemiks. Seda kõike arvestades on väga raske pakkumise-nõudluse suhet iseloomustada.
Minu jaoks on oluline eelkõige mõtteviisi muutumine – nimelt et iga vaimulik peab lihtsalt edasi õppima, kasvama ja süvenema usus ja selle edasiandmise viisides. See mõtteviis ei ole kerge arenema, kuid ega muud võimalust ka palju ei ole.
Eks me kõik pea püüdma, et täienduskoolitus meie kirikus saaks uut hoogu juurde. Selleks annab oma panuse UI täienduskoolituse osakond, aga näen just praostide rolli kasvu ja selle võimalusi siin.
Midagi saab ära teha ka kirikuvalitus, samuti teenistuslepingud, kuid väga oluline roll ja vastutus täiendusõppe vajaduste selgitamisel ja täiendusõppele suunamisel lasub just praostidel. Ja kogudustel muidugi ka. Peaksime oma koguduste eelarveid tehes kindlasti silmas pidama ka täienduskoolituse rida.
Mida ütleb Teie kogemus, kas hariduslikud nõudmised võivad saada takistuseks vaimulikuna tööle asumisel?
Ma tahaks loota, et hariduslike lattide ületamine ei ole saanud takistuseks teel vaimuliku ametisse. Kui neid juhuseid on ette tulnud, siis on ilmselt olnud see ka paratamatu. Ei ole ju viimaks ühegi vastutusrikka ametiga nii, et kui nõudeid ei täida, siis neid nõudeid vähendatakse. Vähemalt vaimulikuks pürgimisel küll mingisugust suurt hinnaalandust teha ei saa.
Küsimus ei ole ju ainult inimestes, keda meie vaimulikena teenime, vaid puudutab eelkõige meid endid. Kui meil pole piisavat ettevalmistust ning me tõesti proovime oma tööd hästi teha selles üsna mittekiriklikus ühiskonnas, siis me lihtsalt ei jää ellu. Nii et need nõuded on eelkõige ikkagi inimese enda pärast. Loomulikult ei taha ma öelda, et kõik sõltub ettevalmistusest, kuid kindlasti ei saa ka ettevalmistuse osatähtsust kuidagi alahinnata.
Kuidas jagate päeva pere, koguduse, pastoraalseminari ja konsistooriumi vahel?
Eks see ole keeruline olnud, vahel olen õnnestunud, vahel läbi kukkunud. Häda on ju selles, et päevas on ikka vaid 24 tundi ning mis siin salata, ega vanemaks saades ei ole enam ka nii suutlik kui päris noorena. Mis on mulle küll aastatega selgemaks saanud, on see «vaimulik järjekord», kuidas asjad mu elus peaksid olema korraldatud. Kõigepealt Jumal, siis pere ning seejärel kõikvõimalikud tööd.
Mäletan oma teenimisaja algusest, et siis tuli kõigepealt töö, seejärel tükk tühja maad, siis kuidagi Jumal ja pere. Jumala armu ja abiga olen aga suutnud ses osas kasvada ja ennast parandada. Jumalaga koos olemise aeg nii Tema sõna lugemiseks kui palveks on mahtunud mu igasse päeva. Sealt ammutan ka jõu kõigeks muuks.
Perega koos olemist väärtustan samuti enam, on ju pere ja kodu selleks kohaks, kus puhata ja taas uut jõudu koguda. Selleks, et sealt kõike head võtta, tuleb aga sinna ka panustada. Olen väga õnnelik, et seminaris võime Liinaga koos töötada, ka see kingib meile enam ühist koosolemise võimalust.
Lastega tahaks muidugi rohkem koos olla, aga siingi on omad piirid, sest vanem poeg Samuel on juba ülikoolis ja suurema osa ajast kodust eemal. Seda enam oskan väärtustada hetki koos Eimi Mirjami ja Siimoniga, kes veel kodus on.
Enese jagamine koguduse, seminari ja konsistooriumi vahel on samuti keeruline, kuid hea planeerimine on siin üheks märksõnaks. Kõige olulisemaks pean aga heade ja ustavate sõprade ja abiliste olemasolu ning neid on, tänu Jumalale, väga palju.
Millised valdkonnad on kirikuvalitsuse liikmena Teie kureerida?
Jätkuvalt on minu vastutada kiriklik haridus. See tähendab kraadihariduse andmist, mis eelkõige seostub UIga.
Kaudsemalt aga olen seotud ka TÜga, mille teoloogiateaduskonnast samuti tullakse kirikusse tööle. Seejärel kutseharidus. Eelkõige vaimulikud, aga ka kirikumuusikud. Ka täienduskoolitus EELKs on minu kureerida.
Viimastest kirikuvalitsuse liikmete valimistest lisandus laste- ja noorsootöö vastutusala. See tähendab EELK pühapäevakooli-, leeri- ja noorsootööd. Üldkiriklikul pinnal on ses osas olulisimaks partneriks olnud LNÜ.
Ka usu- ja religiooniõpetuse teemaga peaksin tegelema. Alatine prioriteet on kiriku kaader ning vaieldamatult tuleb senisest suuremat rõhku pöörata kirikumuusikute ettevalmistamisele ja üldisele täienduskoolitusele.
Kindlasti tuleb hoogustada ka erinevaid usuõpetamise vorme kogudustes. Oleksin väga rõõmus, kui meil õnnestuks Eestimaal avada luterlikke koole.
1998. aastal ilmus ainus omataoline kogumik «Ja meie palume…», kuhu on koondatud Teie poolt kirja pandud, ajalehes Eesti Kirik ilmunud palved. Kuivõrd palve Teid igapäevaelus kannab?
Selle kogumiku üle olen ma tõesti Jumalale ja paljudele kaasaaitajatele väga tänulik. See oli üks eriliselt õnnistatud periood minu ja mu pere elus. Loodetavasti paistab see nendest palvetest ka välja.
Head meelt teeb veel, et selle palveraamatuga avanes eestikeelses palvekirjanduses otsekui uus palvežanr – meditatiivne või omamoodi mõtluse ja Jumalaga vestluse sümbioosist kantud palve.
Olen rõõmuga lugenud palju selles žanris kirjutatud palveid ka Eesti Kiriku veergudelt. Palve – tänu Jumalale – on nii minu kui mu pere elu loomulik osa. Tänan kõiki, kes on ka mind ja mu peret palvekätel kandnud, Jumal õnnistagu teid selle eest. Sest just püsiv palve saab olla meie püsimise aluseks.
Merje Talvik

Ove Sander
Sündinud 4. mail 1970 Tartus.
Ordineeritud 16.01.1991.
Abikaasa Liina Sander, pojad Samuel ja Siimon, tütar Eimi Mirjam.
Haridus: Nõo keskkool (1988), EELK Usuteaduse Instituut (1994), usuteaduse magister (Minnesota teoloogiaseminar, 1999), filosoofiadoktor (Tallinna ülikool, 2005).
Töö: Vastseliina kogudus (1990–1998), ajaleht Eesti Kirik (1995–1997), Nõmme Rahu kogudus (alates 1999), Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari juhataja (alates 1998), konsistooriumi assessor ja kirikukogu abijuhataja (alates 2005).
Keeled: inglise, vene, soome, saksa.
Hobid: tehnika, lugemine, loodus, luuletamine.
Tunnustus: EELK kirjastuspreemia 1998 (originaallooming), Vastseliina Teisipäeva Klubi 1. järgu orden 1998, EELK Teeneteristi III järgu orden 2007, Nõmme aasta tegija 2008, aasta vaimulik 2009.