Minevikus on tulevikku

Arvan, et me peaksime kirikuna senisest  enam püüdma tagasi vaadata. See arvamus kõlab ilmselt ebapopulaarsena, sest oleme ju tuleviku rahvas ning julgustame üksteist hoidma oma vaimset pilku just homsel ja Jumala tuleval kuningriigil.

Ent selleks ongi tarvis vaadata ka tagasi – vaadata nendele meestele ja naistele, kes enne meid on uskunud ja pühendanud ennast Kristuse teenimisele ning nüüdseks jõudnud võitnud kiriku ridadesse. Meenutada neid, kes on andnud oma elu Kristuse ja tema kiriku pärast. Näha sel kombel Jumala imelist armu ja juhtimist ning ammutada sellest jõudu oma elu ja teenistuse keskele.

Sellisest tänulikust tagasivaatest ning selles peituvast jõust ja õnnistusest on meil õppida meie õdedelt ja vendadelt roomakatoliku ja õigeusu kirikust. Vähem kui kaks kuud saab sellest, kui rõõmustasime üheskoos peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamisest. Nüüd on meil püha neitsi Maarja kõrval Maarjamaal õnnis peapiiskop ja vend, kelle elu ja ustavus Kristusele on meile inspiratsiooniks.

Vaadates aga õigeusu kiriku kalendrit, leiame sealt igal päeval pühi märtreid ja usutunnistajaid, keda selles kirikus päevast päeva meenutatakse. Seda tehes kogetakse aegu ületavat osadust taevase ja maise kiriku vahel, mis annab selge eelmaitselise tunnetuse tulevast Jumala riigist. Sünnib see, et imelisel viisil sillutab minevik teed tulevikku, olles ise juba osa ja tõendus Jumala tulevikust.

Olen küsinud endalt, et mis võiks olla siin meie kiriku kasvukohaks. Muidugi on palju meie seas neid, kes kannavad möödaläinut ning eelnevaid põlvi sügaval oma südames, kuid samas on nii mõnegi vaimuliku või ustava töötegija kalm kasvanud rohtu ning me leiame harva tee sinna, et süüdata küünal ja pidada hingepalve.

Kindlasti on üheks põhjuseks, vähemasti osale meist, ajapuudus, et tahaks küll minna, aga lihtsalt ei jõua. Samas aga julgen arvata, et kahju on meile teinud ratsionaliseerivad teoloogiad, mis kipuvad surma võtma totaalsena, suutmata näha Jumala poolt igavesena loodud hinge ning selle püsimajäämist kaduvuse keskel. Näib, et kirikud, kes suudavad seda paremini, suudavad hoida ka sidet ja osadust taevakoju jõudnud pühadega.

Ent millest oleks abi? Abi võiks tuua meile senisest suurema rõhu asetamine klassikalisele luterlikule teoloogiale surma ja igaviku käsitlemisel, mis kõneleb nii ihu üles äratamisest kui surmas Kristuse juurde jõudmisest. See on teoloogia, mis kõneleb elust, elu püsimisest ja igavesest elust Kristuses ka siis, kui meie maine ihu põrmuks variseb. Püha apostel Paulus kirjutab: „Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas.“ ( 2Kr 5:1)

Abi võiks olla ka sellest, kui me oma EELK kirikukalendrisse saaksime sisse meie märtritest vaimulike mälestuspäevad. Täna on meil nimetatud ainult mõned vähesed usu pärast kannatanud ja hukatud vaimulikud. Lisaks on kaks päeva – 8. juuli Aksel Erich Vooremaa mälestuspäev, mil saame meenutada Nõukogude okupatsiooni märtreid, ja 16. august, mil mälestame koos pastor August Nigolaga enamlaste terrorivõimu ohvreid.

Siia lisandub 23. august, kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäev. Needki päevad on olulised, kuid tähtis on, et me ei jääks oma meenutustes üldiseks, vaid mälestaksime konkreetseid inimesi. Konkreetset pühendumist, kannatust, märterlust ja Jumala armu. Vähemasti nende vaimulikest märtrite nimed, mis on Tallinna piiskopliku toomkiriku mälestustahvlil, peaksid leidma tee meie kirikukalendrisse.  

Palju abi oleks samuti sellest, kui kogudused koos oma vaimulike ja juhatustega võtaksid siin suuremat vastutust. Nii võiksid tänased koguduse vaimulikud  mõelda oma eelkäijatele, samuti praostid oma eelkäijatele ning loomulikult piiskopid oma eelkäijatele selles mälestuse hoidmise, jääva osaduse ja Jumala tänamise katkematus teenistuses.

Nõnda saabki mineviku väärtustamine ja pühade mälestamine meile imepäraselt uueks jõuks ja julgustuseks teel tulevikku, meie ühisel teel Jumala riiki. Usun, et novembrisse mahtuvad kõikide pühakute päev, hingedepäev ja igavikupühapäev aitavad meid nendes mõtetes edasi.

Ove Sander

piiskop